Mõtisklus Euroopa kliimaneutraalsuse ambitsioonide üle Covid-19 kriisi ajal

Praeguse rahvatervisekriisi mõju minimeerimine

Euroopas, nagu ülejäänud maailmas, on enneolematu rahvatervisekriis, mis levib kiiresti kogu kontinendil. Uudistekanalid teatavad pidevalt, kui palju inimesi on haigestunud ja surnud. Euroopa ja liikmesriikide ametiasutused on võtnud äärmuslikke meetmeid Covid-19 leviku piiramiseks ja aeglustamiseks. Reisimise, pendelrände ja ühiskondlike kogunemiste piirangud mõjutavad tugevalt mitmeid olulisi majandussektoreid. Paljud lennud tühistatakse ning koolid, restoranid ja piirid suletakse. Mõiste „karantiin“ tähistab uut reaalsust paljudes Euroopa riikides. Kahjuks on surnute arv juba praegu väga suur.

Esimene ja peamine prioriteet on minimeerida kriisi mõju eurooplaste tervisele ja pakkuda võimalikult kvaliteetseid tervishoiuteenuseid neile, keda kriis mõjutab, ning seejärel tagada heaolu, sealhulgas töökohad ja elatis.

Heitkoguste vähendamine ja äkilised šokid, näiteks Covid-19

Praegusel raskel ajal on Euroopa Keskkonnaametilt (EEA) korduvalt küsitud, kuidas Covid-19ga seotud meetmed mõjutavad ELis kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Üks selliste äkiliste sotsiaal-majanduslike šokkide tagajärgi võib olla kasvuhoonegaaside heitkoguste ootamatu vähenemine. Hiina ja Euroopa teatud piirkondades on täheldatud ka muid tagajärgi, nagu õhusaaste ajutine vähenemine (nt karantiini ajal Põhja-Itaalias).

Pikaajaline kokkupuude õhusaastega põhjustab teadaolevalt kroonilisi kopsu- ja südamehaigusi. Hoolimata õhukvaliteedi võimalikust lühiajalisest paranemisest mõnes piirkonnas koroonaviiruse meetmete tagajärjel võivad selliste kaasnevate haigustega inimesed, kes on õhusaastega kaua kokku puutunud, olla praegu eriti haavatavad.

Oleme rõhutanud paljudes aruannetes teatud sektorite majandustulemuste ja keskkonnamõju seost. Praegune kriis mõjutab eeldatavasti järsult tootmis- ja tarbimisharjumusi, näiteks väheneb nõudlus liikuvuse, sealhulgas rahvusvaheliste lendude järele ja igapäevane töölkäimine sõiduautodega. Et mõista paremini kriisi ulatust, kestust ning selle eeldatavat ja ootamatut mõju, peame analüüsima eri valdkondade andmeid pärast kriisi lõppu. EEA kavatseb neid seoseid hinnata ja avalikustada aegsasti oma analüüsi tulemused.

Kui meie tootmis- ja tarbimissüsteemid põhjalikult ei muutu, on selliste majanduskriiside põhjustatud heitkoguste vähenemine siiski tõenäoliselt lühiajaline ja tekitab ühiskonnale väga suurt kulu. Euroopa eesmärk on saavutada kliimaneutraalsus, vähendades järk-järgult ja pöördumatult heitkoguseid ning seades pikaajalised eesmärgid, et luua säilenõtke majandus ja säilenõtke ühiskond, mitte järskude vapustuste kaudu. Praegune kriis näitab, miks vajame ka õiglast üleminekut, et pakkuda uusi võimalusi ja tuge neile, keda kriis kõige rohkem mõjutab.

Kliimaneutraalsuse eesmärk muutub ELi õiguses siduvaks

Selle kuu alguses tegi Euroopa Komisjon ettepaneku võtta vastu Euroopa kliimaseadus, mille eesmärk on luua olemasolevaid õigusakte täiendav pikaajaline raamistik, et saavutada ELis 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Euroopa Liit on juba kehtestanud eriti ambitsioonika kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi, mida toetab põhjalik õigusaktide pakett. Ettepaneku ainulaadsus seisneb selles, et see muudab kliimaneutraalsuse 2050. aastaks õiguslikult siduvaks eesmärgiks. Kui ettepanek vastu võetakse, kohustab seadus Euroopa Liitu ja selle liikmesriike kliimaneutraalsust järgima ja võtma selle saavutamiseks vajalikud meetmed.

EL on viimase kolmekümne aasta jooksul vähendanud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. EEA viimane hinnang näitab, et 2018. aastal oli ELi kasvuhoonegaaside heide 1990. aasta tasemega võrreldes 23,2% väiksem. Hinnangus märgitakse samuti, et on vaja võtta lisameetmeid, et saavutada praegune 2030. aasta eesmärk, st „vähemalt 40% vähenemine võrreldes 1990. aasta tasemega“.

Kui meie tootmis- ja tarbimissüsteemid põhjalikult ei muutu, on selliste majanduskriiside põhjustatud heitkoguste vähenemine tõenäoliselt lühiajaline ja toob ühiskonnale kaasa väga suure kulu.

Vajadus muutusi kiirendada ja võimendada

Vaatamata heite vähenemisele leitakse ülevaates „Euroopa keskkond 2020 – seisund ja väljavaated“ (SOER 2020), et tegevus on aeglustunud sellistes valdkondades nagu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, tööstusheitmed, jäätmeteke, energiatõhususe parandamine ja taastuvenergia osakaal üldises energiaallikate jaotuses. Ülevaates SOER 2020 tehakse ka järeldus, et keskkonnaseisundi halvenemise ja kliimamuutuste vastu võitlemiseks peame põhjalikult muutma viisi, kuidas me kaupu ja teenuseid toodame ja tarbime. See järeldus kinnitab tungivat vajadust kiirendada ja laiendada üleminekut põhisüsteemides, sealhulgas energia, toidu ja liikuvuse valdkonnas.

Selles kontekstis esitati Euroopa kliimaseaduse ettepanek, mis on üks Euroopa rohelise kokkuleppe põhikomponente ja tõstab ELi ambitsioonide taset veelgi. Ettepanekus nõutakse, et Euroopa Komisjon vaataks läbi praeguse 2030. aasta eesmärgi ja „uuriks võimalust seada 2030. aastaks uus eesmärk vähendada heitkoguseid 50–55% võrreldes 1990. aasta tasemega“. Samuti rõhutatakse selles, et liikumist kliimaneutraalsuse suunas tuleb korrapäraselt hinnata, ka EEA aruannete alusel. Lisaks leevendusmeetmetele kehtestatakse ettepanekuga ka kliimamuutustega kohanemise meetmete korrapärane hindamine.

Sõltumatu teadmiste pakkujana toetab EEA neid protsesse igati, koostades korrapäraseid hinnanguid kliimaneutraalsuse edenemise kohta Euroopas.

Neid kliimaeesmärke ei ole võimalik saavutada üldist kestlikkuse probleemi lahendamata. Sarnaselt Euroopa Komisjoni muudele algatustele Euroopa rohelise kokkuleppe raames, nagu ringmajandus, bioloogiline mitmekesisus ja kestlik rahastamine, käsitleb ka meie tegevus mitut valdkonda, et toetada üleminekut kestlikkusele.

Püüdlemine ambitsioonikate eesmärkide poole kriisi ajal

Isegi kui Covid-19 vähendab ajutiselt oluliselt heitkoguseid, on see raske rahvatervisekriis. Covid-19 kriisi ja selle arvukaid ühiskondlikke tagajärgi ei saa mingil juhul pidada positiivse tulemiga sündmuseks. Isegi inimesed, kes on senistele kogemustele ja teadmistele tuginedes häälekalt nõudnud meie tootmis- ja tarbimissüsteemide radikaalset muutmist, ei tohiks näha ühiskonna massilist sulgemist kiireloomuliste ja süsteemsete kestlikkusprobleemide vastuvõetava lahendusena.

Küsimus on: „Kas selle raske kriisi mõju leevendades suudame saavutada lähiaastatel oma ambitsioonikad eesmärgid?“ Arvan, et suudame. Minu arvates on sotsiaalselt õiglane üleminek, mida kavandatakse ja rakendatakse pikas perspektiivis, ainus viis ehitada üles tugeva ja kestliku majandusega säilenõtke ühiskond. Samas peaksid investeeringud, mida teeme kriisi majandusmõju leevendamiseks, olema (ja ka saavad olla) täielikult kooskõlas meie pikaajaliste kestlikkuse eesmärkidega. Isegi sel kriisiajal on Euroopa institutsioonid väljendanud oma kindlat pühendumust Euroopa rohelise kokkuleppe pikaajalistele eesmärkidele. See nõuab tugevaid partnereid, nagu Euroopa Keskkonnaamet.