Linnavesi

2011. aasta juulis ujutasid tugevad vihmad üle teatud Kopenhaageni piirkonnad. Linna äravoolusüsteemid ei tulnud toime maha sadanud vee kogusega – kuni 135 mm sademeid kahes tunnis. Kopenhaageni veeprobleemid sellega ei lõppenud. Peagi pärast üleujutusi mõjutasid veetorude laiaulatuslike remonditööde tulemusena joogivette sattunud saasteained nädalaid suurt osa linnast. Samalaadsed veeprobleemid ilmnevad teistes linnades.

Rohkem kui kolm neljandikku Euroopa kodanikest elavad linnades ning sõltuvad puhtast linnaveest. Ligikaudu üks viiendik Euroopas võetud kogu mageveest kasutatakse ühisveevärgis – vesi, mis suunatakse majapidamistesse, väikeettevõtetesse, hotellidesse, büroodesse, haiglatesse, koolidesse ja teatavatesse tööstusettevõtetesse.

Püsiva puhta vee varu tagamine elanikkonnale ei ole lihtne ülesanne. Veesüsteemi puhul tuleb arvesse võtta paljusid tegureid, sh elanikkonna arvu ja majapidamise suurust, maapinna füüsikaliste omaduste muutumist, tarbijate käitumist, majandussektori nõudlust (näiteks turism), vee keemilist koostist ning vee hoiustamise ja transportimise logistikat. Ühtlasi tuleb arvesse võtta kliimamuutustega seotud probleeme, näiteks ootamatud üleujutused, kuumalained ja perioodid, mil esineb veepuudust.

Linnade veekriisi ennetamiseks peame haldama veevarusid tõhusalt igas etapis: alates puhta vee tarnest kuni selle erineval otstarbel tarbimiseni. See võib hõlmata tarbimise vähendamist, samuti vee kogumiseks ja kasutamiseks uute võimaluste leidmist. Veemajandus peaks olema ka paremini integreeritud laiemasse linnahaldusesse ja võtma samal ajal arvesse kohaliku keskkonna olemust.

Tarbitava vee eest tasumine

Juba on tõendatud, et tehnoloogia areng ja uued hinnakujundussüsteemid üksinda vähendavad märkimisväärselt majapidamises tarbitava vee hulka, mis moodustab tavaliselt 60–80% kogu Euroopa ühisveevärgist. Majapidamismasinate (nt pesumasinad ja nõudepesumasinad) tehnoloogiline täiustamine on näiteks aidanud vähendada veekasutust, ilma et selleks oleks tulnud muuta käitumist või veeküsimustest teadlikkust.

Olukorda on võimalik märkimisväärselt parandada ka isiklikuks hügieeniks tarbitava vee kasutuse muutmisega, mis hetkel moodustab 60% kogu majapidamises kasutatavast veest. Näiteks tualettruumide veepaakide asendamise seadmed on odav ja lihtne võimalus veekasutuse vähendamiseks ühe liitri võrra ühe loputuskorra kohta. Väikesed muudatused dušisüsteemides, näiteks veevoolu õhuga küllastamine, võivad samuti aidata säästa vett.

Nagu on sätestatud ELi vee raamdirektiivis, võib veehinna sidumine tarbitava vee hulgaga olla vee säästlikuma kasutamise stiimuliks. Inglismaal ja Walesis kasutatakse mõõturitega varustatud majapidamistes keskmiselt 13% vähem vett kui mõõturiteta majapidamistes.

Vihmavee ja kodumajapidamiste reovee korduskasutamine

Tegelikult tarbivad ühisveevärgist vett saavad sektorid ära vaid 20% veest. Ülejäänud 80% lastakse tagasi keskkonda, peamiselt puhastatud reoveena. Linnades suunatakse betoneeritud ja tihendatud pinnaselt vihmavesi tavaliselt kanalisatsioonivõrku, kus see seguneb reoveega. Sellega hoitakse ära vihmavee imbumine pinnasesse ja selle põhjaveevarudega ühinemine, millest võiks olla meile kasu hiljem. Äravoolutorudest pärinev vihmavesi ning reovesi läbivad sageli veepuhastusjaama, enne kui need suunatakse tagasi jõkke, tavaliselt linnast kaugele jäävas kohas. Linnade veesüsteemide mõningase muutmise tulemusena võiks nii vihmavee kui ka vähe reostatud reovee suunata tagasi linnavee kasutajatele.

Üks nendest muudatustest on kodumajapidamiste reovee taaskasutamine. Kodumajapidamiste reovesi on kõikide majapidamiste reovesi, mis ei pärine tualettruumidest, näiteks vanni-, duši-, kraanikausi- ja köögivesi. Seda vett võib otse kohapeal puhastada või jätta puhastamata ja kasutada muuks otstarbeks kui joomiseks, näiteks WC-poti loputamiseks.

Linnad võiksid ka koguda vihmaveerennidest või sõiduteerennidest voolavat vihmavett mahutitesse ning kasutada seda muuks otstarbeks kui joomiseks, näiteks WC-poti loputamiseks, autopesuks või aia kastmiseks. Selle võiks ka otse suunata põhjaveevarude täiendamiseks. Sellised süsteemid võib paigaldada majapidamistesse või ettevõtetesse ning selleks ei ole vaja muuta veekasutajate tarbimisharjumusi. Siiski on veelgi samme, mida võiks astuda veevarustuse parandamiseks, enne kui see jõuab kodumajapidamistesse.

Vee linnas hoidmisel, lubades sellel imenduda pinnasesse ja koguneda veekogudesse, on mitmeid positiivseid aspekte, nt puhkekoha pakkumine kohalikele elanikele ja jahutuse pakkumine kuumalainete ajal.

(c) ABC Open Wide Bay | flickr.com

Veekadude vähendamine

Leketest tingitud veekadu võib olla märkimisväärne; Horvaatias kaotatakse peaaegu 40% kogu veevarust veetranspordivõrgus. Lekkeid võib ära hoida hooldustöödega ja veevõrgu uuendamisega ning ka uute tehnoloogiate rakendamisega. Sellised tehnoloogiad võivad hõlmata sensoreid, mis tuvastavad lekkega kaasneva müra ja määravad selle asukoha, või seadmeid, mis kasutavad raadiosignaale voolava vee tuvastamiseks. Nende tehnoloogiate rakendamise tõttu ei ole piiratud veevarude korral veenõudluse rahuldamisel vaja ühisveevärgil enam seista vastamisi leketest tingitud veekadudega seotud lisaprobleemidega. Veevõrkude uuendamine võib siiski nõuda suuri taristuinvesteeringuid.

Aeg tegutseda

Linnade ühisveevärgi säästlikuma kasutamise saavutamiseks ei ole vaja mitte ainult rakendada näiteks eespool esitatud meetmeid, vaid ka parandada üldsuse teadlikkust vee säilitamise küsimustest.

Saadaval on mitmed vahendid majapidamises, ettevõtluses ja turismisektoris vett kasutatavate tarbijate teavitamiseks, sh veebisaidid, koolide haridusprogrammid, kohalike omavalitsuste infolehed ja massiteabevahendid. Näiteks võib ka seadmete ökomärgisega varustamine ja hotellidele ökosertifikaatide väljastamine mängida olulist rolli teadlikkuse parandamisel, aidates tarbijatel teha teadlikke otsuseid veekasutuse tõhususe ja vee säilitamise kohta.

Meie mageveevarude tegelikku säästlikku kasutust ei ole võimalik saavutada linnavee säästliku kasutuse edendamiseta.