Vesi, mida me sööme – niisutamissüsteeme kasutava põllumajanduse kõrge hind

Toit on inimeste heaoluga lahutamatult seotud. Peale selle, et hea toit on tervisele kasulik ning pakub naudingut , on põllumajandustoodangul oluline roll inimeste elatise tagamises ja majanduse toetamises üldiselt.

Toidu tootmiseks aga tarvitatakse ka palju vett, mis on sama elutähtis ressurss. Põllumajanduses kasutatakse Euroopas võetavast veest 24% ning kuigi see ei tundu väga palju võrreldes 44%-ga, mida kasutatakse energiatootmisel jahutusveena, on selle mõju veevarudele palju suurem. Jahutusvee puhul juhitakse peaaegu kogu vesi veekogudesse tagasi, põllumajanduses aga tihti vaid kolmandik veest.

Peale selle on vee põllumajanduslik kasutamine ebaühtlaselt jaotunud. Teatavates Lõuna-Euroopa piirkondades kasutatakse võetud veest põllumajanduse tarbeks rohkem kui 80%. Kõige rohkem võetakse vett tavaliselt suvel, kui seda on kõige vähem, süvendades seeläbi kahjulikke mõjusid.

Euroopa Keskkonnaagentuuri hiljutises aruandes „Euroopa veevarud – veenappuse ja põua küsimus” kirjeldatakse liigse veevõtmise ränki tagajärgi. Veevarude liigtarbimine suurendab kuivaperioodidel tõsise veepuuduse tekkimise tõenäosust. See toob kaasa ka vee kvaliteedi halvenemise (saasteained lahustuvad vähem) ja ohu, et rannikualadel imbub põhjavette soolane vesi. Veetaseme langemine või vee täielik kadumine mõjub rängalt ka jõgede ja järvede ökosüsteemidele, kahjustades või hävitades taimi ja loomi.

Tagajärjed on näha mitmes Lõuna-Euroopa piirkonnas. Näiteks:

• Türgis Konya valgalal on vee võtmine niisutamiseks märkimisväärselt vähendanud riigi suuruselt teise järve, Tuzi järve pindala, kusjuures palju vett võetakse ebaseaduslikult puuritud kaevudest;
• Kreekas Argolise tasandikul on soolase vee sisseimbumisest tulenev kloriidi üleküllasus põhjustanud lehtede närbumist ja langemist; puuraugud on ära kuivanud või need on liigse soolasuse tõttu hüljatud;
• Küprosel tuli 2008. aastal tõsise veepuuduse tõttu vett tankeritega sisse tuua, mis vähendas kodumaiseid tarneid ja tõstis oluliselt hindu.
  

Valed stiimulid

Vee kasutamine põllumajanduses on teatavates Euroopa osades ilmselgelt üha vähem säästev, mis osutab sellele, et reguleerimis- ja hinnakujundusmehhanismidega ei ole õnnestunud nõudlust tõhusalt juhtida.

Põllumajandustootjad võtavad suurtes kogustes vett nõudvad niisutusmeetodid kasutusele tootlikkuse võimaliku suurendamise otstarbel. Hispaanias saadakse näiteks rohkem kui 60% põllumajandustoodete koguväärtusest sellelt 14%-lt põllumajandusmaast, mida niisutatakse.

On selge, et põllumajandustootjad kasutavad niisutamist üksnes siis, kui suurem saak kaalub üles niisutussüsteemide paigaldamise ja suurtes kogustes vee ammutamise kulud. Selles osas on liikmesriikide ja Euroopa poliitikaga loodud stiimulid ebaõnnestunud. Põllumajandustootjad maksavad harva kinni suurte avalikult hallatavate niisutussüsteemide kogukulu veevarudele ja keskkonnale (eriti juhul, kui veevõtmist keelavaid või piiravaid seadusi ei jõustata tõhusalt). Enne hiljutisi reforme soodustati ELi toetustega tihti suurtes kogustes vett nõudvat viljelust.

Stiimulite tõttu kasutatud vee kogus võib olla ehmatav. Maailma Looduse Fond (WWF) analüüsis nelja põllukultuuri niisutamist Hispaanias 2004. aastal ning leidis, et peaaegu miljard m³ vett kulutati ainuüksi selleks, et ületada ELi kvoote. Sama palju tarbivad vett 16 miljonit inimest igapäevases majapidamises.

Kliimamuutused halvendavad olukorda tõenäoliselt veelgi. Esiteks suurendavad kuumemad ja kuivemad suved survet veevarudele. Teiseks on EL ja liikmesriigid otsustanud, et 2020. aastaks peab 10% transpordikütusest moodustama biokütus. Kui kasvav vajadus bioenergia järele lahendatakse esimese põlvkonna energiakultuuride kasutamisega, suureneb põllumajanduses vee kasutamine veelgi.

Millises suunas edasi liikuda?

Niisutamissüsteeme kasutav põllumajandus on teatavates Euroopa osades kohaliku ja riigi majanduse jaoks keskse tähtsusega. Mõningates piirkondades võib niisutamise lõpetamine põhjustada maa hülgamist ja tõsiseid majanduslikke raskusi. Vee kasutamist põllumajanduses tuleb seega tõhustada. See pole oluline mitte üksnes niisutamiseks vajalike veevarude tagamiseks, vaid ka kohalike inimeste, tervisliku keskkonna ja teiste majandusvaldkondade jaoks.

Peamine mehhanism, mille abil edendada veekasutust sellisel tasemel, mis tasakaalustab ühiskonna majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid eesmärke, on veehinna kujundamine. Uuringud näitavad, et kui hinnad kajastavad tegelikke kulusid ning kui ebaseaduslikku veevõtmist tõhusalt takistatakse ja vee eest makstakse mahu järgi, vähendavad põllumajandustootjad niisutamist või võtavad kasutusele meetmed veekasutuse tõhustamiseks. Riiklikud ja ELi toetused võivad pakkuda lisastiimulit veesäästlike meetodite kasutuselevõtmiseks.

Kui stiimulid on kehtestatud, saavad põllumajandustootjad valida, milliseid tehnoloogiaid, tavasid ja põllukultuure veekulu vähendamiseks kasutada. Seejuures on määrav roll jällegi valitsustel, kes peaksid toetama edasisi uuringuid ning jagama teavet, nõu ja teadmisi, et tagada, et põllumajandustootjad oleksid võimalustest teadlikud. Erilist tähelepanu tuleks pöörata selle tagamisele, et energiakultuuride kasutuselevõtmine biokütustega seotud eesmärkide täitmiseks pigem vähendaks põllumajanduses nõudlust vee järele kui suurendaks seda.

Pärast nõudluse vähendamiseks tehtud samme on põllumajandusettevõtetel võimalik kasutada ka alternatiivseid veevarustusviise. Küprosel ja Hispaanias on põllukultuuride niisutamisel lootustandvaid tulemusi saavutatud näiteks töödeldud reovee kasutamisega.