Euroopa Keskkonnaamet: 25 aastat Euroopa keskkonnapoliitikat toetavate teadmiste kasvu

Mõistes oma paljude keskkonnaprobleemide piiriülesust, leppisid ELi liikmesriigid juba 1970. aastatel kokku tegutseda koos ühispõhimõtete ja seotud poliitikaeesmärkide väljatöötamisel. 1970. aastatel alustati esimest keskkonnaalast tegevusprogrammi ja võeti vastu mitu olulist keskkonnaalast õigusakti, sealhulgas jäätmete raamdirektiivi, suplusveedirektiivi ja linnudirektiivi esimesed versioonid.

1980. aastaid iseloomustavad ülemaailmne ja üleeuroopaline tegevus, näiteks osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll, valitsustevahelise kliimamuutuste rühma asutamine ja ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon. Üheaegselt selliste ülemaailmsete algatustega tugevdati ka ELi keskkonnameetmeid – 1981. aastal asutati Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraat ja 1987. aasta ühtse Euroopa aktiga lisati ametlikult ELi aluslepingutesse keskkonnakaitse põhimõte. 1997. aasta Amsterdami lepinguga tunnistati kestlik areng Euroopa Liidu üheks ametlikuks eesmärgiks. See võimaldab ELi liikmesriikidel tegutseda koos ja toetada selliste ülemaailmsete eesmärkide rakendamist nagu aastatuhande arengueesmärgid aastast 2000 ning kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja selle 17 kestliku arengu eesmärki aastast 2015.

Samasugune areng on toimunud kliimamuutuste valdkonnas, muu hulgas võeti 1992. aastal vastu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni leping ja seejärel 1997. aastal Kyoto protokoll. Kyoto protokolliga kehtestati sellele alla kirjutanud arenenud riikidele õiguslikult siduvad heite vähendamise eesmärgid kuni aastani 2020. 2015. aasta Pariisi kokkuleppega muudeti ülemaailmsed eesmärgid ja kohustused veel rangemaks. Koos ELi liikmesriikidega osaleb nendes kokkulepetes ka Euroopa Liit ise ja seab eesmärgid kogu liidule tervikuna.

Keskkonna- ja kliimaalaste õigusaktide kohaldamisala laienemise tõttu ELis ja kogu maailmas sai kvaliteetsete andmete kättesaadavusest arengu jälgimise ning puuduste ja tekkivate probleemide tuvastamise eeldus. Seda arvestades tegi Euroopa Komisjoni president Jacques Delors 1989. aastal ettepaneku võtta kasutusele Euroopa keskkonnaalased mõõtmis- ja kontrollisüsteemid ning luua Euroopa Keskkonnaamet (EEA). 1994. aastal asutati Euroopa Keskkonnaamet ning Euroopa keskkonnateabe- ja -vaatlusvõrk (Eionet)[1], et koostada sõltumatuid hinnanguid Euroopa keskkonna kohta ja toetada keskkonnapoliitika kujundamist kogu ELis.

Paljudes ELi keskkonnadirektiivides nõutakse liikmesriikidelt, et nad jälgiksid konkreetseid parameetreid ning esitaksid tegevuse andmed ja teataksid meetmete võtmise arengust kindla sagedusega. Liikmesriikide ametiasutuste paberaruannete pakid on asendunud veebipõhise aruandlusplatvormiga, mis võtab vastu ja majutab viimase 25 aasta üha suuremat andmekogust. Praegu esitab üle 400 ametiasutuse üle 39 riigist andmeid EEA aruandlusvahendile Reportnet. Pärast esitamist läbivad andmed EEA kvaliteedikontrolli ja kvaliteedi tagamise protsessid, et tagada andmete ühtsus ja võrreldavus. Lisaks enam kui 400 aruandluskohustusest saadavatele andmetele on uutest allikatest saadavad andmed, sealhulgas Maa seire Euroopa programmi Copernicus satelliitseire andmed ja kodanikuteaduse kaudu saadavad andmed, parandanud suutlikkust jälgida keskkonna- ja kliimamuutusi.

Nendele rikkalikele andmetele tagavad vaba juurdepääsu EEA veebipõhised teabelevitusvahendid, sealhulgas Euroopa õhukvaliteedi indeks (kogu Euroopas õhusaasteainete kontsentratsiooni reaalajas kaart), veeteabesüsteem WISE, kasvuhoonegaaside heitkogused sektorite ja riikide kaupa ning ulatuslik andmebaas, milles on liikmesriikide kavandatavate kliimamuutuste poliitikate ja meetmete kohta üksikasjalik ülevaade.

EEA töötab nende andmete põhjal korrapäraselt välja näitajaid ja koostab hinnanguid, et jälgida mitmesuguste ELi eesmärkide saavutamist. Näiteks avaldasime hiljuti oma aastaaruande „Suundumused ja prognoosid“, milles jälgime ELi arengut kasvuhoonegaaside heite vähendamise, taastuvenergia ja energiatõhususe 2020. aasta eesmärkide täitmisel. Meie hinnangute kohaselt täidab EL oma 2020. aasta eesmärgid, kuid 2030. aasta eesmärkide nimel tuleb teha rohkem. Samuti kinnitasime oma hiljutises ülevaates, et EL on saavutanud oma Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärgi ja määranud 10% oma merest merekaitsealadeks, kuid seda otsust on vaja täiendada tõhusate kaitsemeetmetega. Olenemata senisest arengust rõhutatakse meie viimases näitajate aastaaruandes, milles mõõdetakse ELi arengut seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi prioriteetsete eesmärkide saavutamisel, et ELi tegevusest ei piisa, et saavutada oma 2020. aasta keskkonnaeesmärgid, eriti elurikkuse ja looduskapitali kaitse valdkonnas.

Usaldusväärseid hinnanguid saab koostada ainult usaldusväärsete andmete abil. Enamiku andmevoogude puhul on ELi tasandi andmete kvaliteet tihedalt seotud riikide esitatud andmete kvaliteediga. Näiteks ELi kasvuhoonegaaside heite inventuuriandmed koosnevad ELi liikmesriikide andmete kogumist. Selleks teeb EEA rohkem kui üksnes tagab esitatud andmete kvaliteeti, aidates ka liikmesriikidel arendada ühtset seire- ja aruandlussuutlikkust. Mõnes töövaldkonnas hõlbustab Eionet parimate tavade vahetamist peale ELi ka laiemas piirkonnas, sealhulgas Euroopa naabruspoliitika piirkonnas idas ja Vahemere piirkonnas.

Kättesaadavus ja läbipaistvus on ELi keskkonna- ja kliimameetmete üks tähtsamaid osi. Tugev seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteem on väga oluline, et tagada kohustuste täitmine ja tuvastada valdkonnad, kus nende täitmiseks tuleb tegevust tõhustada. Läbipaistva raamistiku vajadus on veel ilmsem ülemaailmse tegevuse, näiteks Pariisi kliimakokkulepe korral. Pariisi kokkuleppes tunnustatakse ametlikult riikide heitkoguste ja tegevuste korrapärase teatamise tähtsust.

Alates EEA asutamisest 25 aastat tagasi on tema väga pühendunud töötajad ja Eioneti partnerid, sealhulgas Euroopa teemakeskused, analüüsinud liikmesriikide esitatud andmeid ja muutnud need poliitikale olulisteks teadmisteks. Sarnaselt arengule ELi poliitikakujundamises, kus eraldi poliitikavaldkondi käsitletakse üha enam kogu süsteemi hõlmavates poliitikaraamistikes, on EEA tugevdanud oma süsteemset ja integreeritud analüütilist tegevust. Alates EEA esimesest Euroopa keskkonna olukorra ja väljavaadete aruandest (SOER), mis avaldati 1995. aastal, on EEA teadmised keskendunud üha enam põhisüsteemide, näiteks liikuvuse ja energia ning ülemaailmsete seoste ja juhtimisprobleemide mõistmisele.

On selge, et 21. sajandi keskkonna- ja kliimaprobleeme ei saa analüüsida või lahendada Euroopa ja kogu maailma sotsiaal-majanduslikke suundumusi arvestamata. Praegusel keeruliste ja ülemaailmsete vastasmõjude ajal on õigeaegsete ja asjakohaste ning erineva geograafilise ja ajalise ulatusega analüüside ja täpsete prognooside koostamine jätkuvalt raskem kui kunagi varem. Seda arvestades jätkab EEA koos Eionetiga investeerimist aruandlus- ja teadmispõhistesse süsteemidesse ning otsustamise toetamist Euroopas ja kogu maailmas.

Hans Bruyninckx

Euroopa Keskkonnaameti tegevdirektor

Juhtkiri avaldati EEA uudiskirja 04/2018 2018. aasta detsember väljaandes.

Märkus
[1] Asutamismäärus võeti vastu 1990 ja seda muudeti 2009.