Euroopa Keskkonnaagentuuri pressiteade - Kopenhaagen, esmaspäev, 3. juuli 2006

Euroopa randasid on ohustamas pöördumatud keskkonnaseisundi muutused

Keskkonnamõjud hinnatud enne miljonite puhkajate rannahooaja algust

Euroopa ainulaadne rannikukeskkond on oma populaarsuse tõttu ohus, märgib Euroopa Keskkonnaagentuuri (EKA) värske aruanne, mis avaldati täna Kopenhaagenis.

Euroopa rannikupiirkondade ilme muutumine hoiatab, et rannikuruumi üha intensiivsem kasutamine – peamiselt puhkajate ja turistide poolt – ähvardab hävitada ranniku ökosüsteemide hapra tasakaalu.

Näiteks on Euroopa märgaladest (enamik neist asub rannikul) 20. sajandi algusest saati hävinud ligikaudu kaks kolmandikku. Vahemere rannikul on arenduse tulemusel tekkinud otsekui kindlusemüür, millest üle 50% on valdavalt betoonist, teatab aruanne.

„Taime- ja loomaliikide arvu poolest on meie rannikud ühed rikkaimad ökosüsteemid. Rannikud on ka Euroopa majandusväravateks, neil on tähtis osa paljude piirkondade elukorralduses ning nad on väga olulised meie elukvaliteedi tagamisel,“ lausus professor Jacqueline McGlade, EKA tegevdirektor.

„Rannaalade kaitseks tuleb neid siiski käsitada mitte puhkealade ega transpordikoridoridena, kus saab piiramatult ehitada, elada, puhata ja kaupu vedada, vaid tundlike süsteemidena, millel põhineb paljude paikade isikupärane maastik ja atraktiivsus,“ sõnas professor McGlade.

Aruande järgi on asustustihedus Euroopa rannikuil suurem ja kasvab kiiremini kui sisemaal. Aastail 1990–2000 suurenes rannikualadel tehiskattega alade (maanteed ja hooned) osakaal peaaegu kõigis Euroopa riikides.

Arendus oli kiireim Portugalis (34% kümne aastaga), Iirimaal (27%), Hispaanias (18%), samuti Prantsusmaal, Itaalias ja Kreekas. Enim on lisandunud tehiskattega alasid Vahemere lääneosa rannikul. Majanduse ümberkorraldamine, mida paljudel juhtudel rahastab Euroopa Liit, on kaasa aidanud infrastruktuuri arengule ja see omakorda soodustab asustuse levikut.

Kliima muutumine, vananev ja varakam elanikkond, rohkem vaba aega ja odavam reisimine võib viia Euroopa rannikualade kriisini, märgib aruanne.

„Mõelge näiteks selle peale, millist infrastruktuuri on vaja, et Põhja-Euroopast võiks saabuda üks perekond puhkama Hispaania randa: vaja on näiteks transpordipoliitikat ja -toetusi, passikokkuleppeid ja rahastamist. Nüüd mõelge selle peale, kuidas mõjub turism sihtkohale. Turistidena võime me anda kohalikele tulu ja tööd, aga meiega kaasnevad ka saastamine ja ökosüsteemide kahjustused piirkondades, mille kaitsekorraldus on nõrk ja mis ei talu intensiivset kasutamist. Kuigi mõju võib olla kohalik, peab põhjuseid ja lahendusi käsitlema kogu Euroopa tasandil,“ ütles professor McGlade.

Sellest raskest olukorrast hoolimata leidub probleemide lahendamiseks uusi, tervikut silmas pidavaid võimalusi, mis käsitlevad rannikut mosaiigina, kuhu kuuluvad jõed ja nende valglad, rannad ja merepiirkonnad. Rannaalade integreeritud majandamist (ICZM), mille seisu Euroopa Komisjon hindab 2006. aastal, ja selle jätkuvat rakendamist tuleb tervitada, on kirjas aruandes.

„Aastate jooksul on Euroopa ranniku kaitseks tehtud rohkesti ettepanekuid, kuid neid ei ole kunagi rakendatud lõimitult. Rannikualade integreeritud majandamine hõlmab kõiki asjaomaseid huvirühmi ja käsitleb rannikupiirkonda pikas perspektiivis, püüdes arenguvajadusi tasakaalustada rannikualade majandusele aluseks olevate loodusvarade kaitsega. See võtab arvesse ka murelikkust, mida üldsus tunneb Euroopa randade keskkonna, ühiskondliku, majandusliku ja kultuurilise seisundi halvenemist pärast,“ kinnitab professor McGlade.

Märkused toimetajale:

Aruande täisversioon on EKA kodulehel: http://reports.eea.europa.eu/eea_report_2006_6/en

Lisateavet EKA kohta leidub meie kodulehelt: http://www.eea.europa.eu

Fakte Euroopa ranniku kohta

• 80% maailmamere saastest pärineb inimtegevusest maismaal.
• Asustustihedus rannikul on suurem kui sisemaal. Euroopas on rannikupiirkondade (ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse järgi NUTS3-piirkonnad) asustustihedus keskmiselt 10% suurem kui sisemaal. Mõnes riigis võib see erinevus ületada 50%. Mitmes piirkonnas on ranniku asustustihedus Euroopa keskmisest vähemalt viis korda suurem.
• Tehiskattega alasid lisandus aastail 1990–2000 kiirusega 190 km2 aastas. Et loodusliku maakatte muutumine linnastute ja infrastruktuuri arendamisel on oma olemuselt pöördumatu, on see muutus suur oht rannikupiirkondade jätkusuutlikkusele. Tehiskattega alade maatarbest kulub 61% elamuehitusele, teenustele ja virgestusele.
• Sissetungivate liikide arv Euroopa meredes suurenes oluliselt 1960.–1980. aastatel, eriti Vahemeres. Nende mõju algsetele rannikukooslustele on raske ja kulukas piirata. Ilmekas näide on kärgmeduus Mnemiopsis leydyi. Selle populatsioon kasvas plahvatuslikult 1980. aastate lõpus, kui liik jõudis Euroopasse laevade ballastvees. Tulemuseks oli Musta mere kalavarude, austrite ja isegi kohalike meduuside arvukuse tunduv vähenemine (EEA, 2005b). Mnemiopsis leydyi jõudis isegi sisemaisesse Kaspia merre, kus kahjustas tugevasti kogu ökosüsteemi (Karpinsky et al., 2005).
• Maailmamere pinnatemperatuur on alates 19. sajandi lõpust tõusnud keskmiselt 0,6 °C võrra. Merepinna soojenemine tingib mereorganismide leviku muutumist ja hukkumist ning vohavate ja mürgiste vetikate sagenenud õitsemist.