Article

Mitte minu tagaõuel — Rahvusvaheline jäätmevedu ja keskkond

Muutke keelt

See veebileht kuvatakse piiratud funktsionaalsusega kui javascript on välja lülitatud. Palun veenduge, et JavaScript on brauseris lubatud.

Article Avaldatud 2009-02-23 Viimati muudetud 2021-05-11

Topics: Ressursitõhusus ja jäätmed Ressursitõhusus ja jäätmed

Piirideta jäätmed: 35-aastane Zhang Guofu teenib Hiina maaprovintsi kohta äärmiselt suurt palka – 700 eurot kuus, sorteerides jäätmeid, mille hulka kuuluvad Briti supermartetiketi poekotid ja ingliskeelsed DVD-d. Tõsi on see, et Londonis prügikasti pandud jäätmed võivad vabalt sattuda 5 000 miili kaugusel Hiinas Zhu Jiangi jõe deltas asuvasse ümbertöötlustehasesse.

Veetakse kõiksuguseid jäätmeid. Üha suuremaid koguseid, eriti vanapaberit, plasti ja metalli saadetakse arenenud riikidest riikidesse, kus keskkonnastandardid ei ole nii karmid. Tohutu suured laevad sõidavad iga päev avameredel, vedades kaupu arenevatelt Aasia turgudelt läände. Selle asemel, et tühjalt tagasi sõita ja otsida midagi raskuseks, on laevaomanikud väga õnnelikud, kui saavad Euroopast jäätmeid Aasiasse ringlussevõtuks viia.

See ei tähenda, et jäätmevedu ei reguleeritaks. Nii ÜROl kui ka ELil on täpsed reeglid selle kohta, mida võib kuhu laevatada. Maailma tasandil reguleeritakse ohtlike jäätmete (jäätmed, mis võivad inimestele või keskkonnale ohtlikud olla) rahvusvahelist kaubandust ÜRO Baseli konventsiooniga.

Selles konventsioonis sisalduvale keelule ei ole piisavalt paljud riigid alla kirjutanud, et see jõustuks üle kogu maailma. EL on aga kehtestanud piirangud ja lubab ohtlikke jäätmeid eksportida ainult arenenud riikidesse, kus on olemas vajalikud tehnoloogiad ja võetud vastu piisavad ohutuse ja keskkonna alased seadused. Piirangute mõistes tähendab arenenud riik Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liiget.

ELi pikema perspektiivi eesmärk on, et iga liikmesriik peaks oma jäätmetest vabanema riigisiseselt (läheduspõhimõte). Kuna aga ohtlike ja probleemsete jäätmete vedu nende kõrvaldamiseks ELi liikmesriikidest peaaegu neljakordistus aastatel 1997–2005, ei ole seda eesmärki veel saavutatud.

Tegurid, mis mõjutavad jäätmete eksporti ja importi, on erinevad: spetsiaalse jäätmetöötlustehnoloogia olemasolu, materjalide puudus, jäätmete kõrvaldamise või taaskasutussevõtu hinna erinevused.

ELi poliitika, mis seab ringlussevõtu sihtmärke, viib ka jäätmeveoni liikmesriikidest, mis ei suuda oma sihtmärke kodus täita. Jäätmete maht turul hoiab hinnad madalad riigi jaoks nagu Hiina, mis vajab odavaid tooraineid. Nii kaua kuni need jäätmed ei ole mõeldud sihtkohas kõrvaldamiseks ja ei sisalda ohtlikke aineid, peetakse seda lubatud kaubanduseks.

Kas su vana televiisor on rohkem reisinud, kui sa ise?

Euroopas on vastu võetud rida õigusakte, mis on seotud ohtlike ja probleemsete jäätmete veoga. Samas on vaja rohkem tõendeid nende õigusaktide tõhususe kohta surve leevendamise osas keskkonnale.

Elektroonikajäätmed, mida peetakse ohtlikuks, on oluline näide. Need võetakse Aafrikas ja Aasias tihti osadeks, kasutamata isikukaitsevahendeid ja saastekontrollimeetmeid või kasutades neid puudulikult. Koostisosi põletatakse tihti metallide eraldamiseks lahtisel tulel, mille käigus eraldub tavaliselt raskmetalle ja muid toksilisi aineid sisaldava lendtuha osakesi, millega puutuvad kokku inimesed, saastub toit, pinnas ja pinnavesi.

Meil ei ole selget pilti elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete (WEEE, the waste electrical and electronic equipment) kohta, mida veetakse ELi sees ja EList välja, sest elektroonikajäätmete saadetistest teatamiseks kasutatakse mitte-üheselt mõistetavaid koode. Raske on öelda, kas televiisorit eksporditakse kui kasutatud seadet, mida on lubatud eksportida, või kõrvaldatava jäätmena, mille eksport ei ole lubatud. Üldiselt on elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete (WEEE) eksport EList mitte-OECD riikidesse keelatud. Samas on veel töökorras oleva televiisori eksport lubatud.

On leitud mitmeid hästi dokumenteeritud juhtumeid, kus sellest keelust on üle astutud. Ilmneb, et märkimisväärne osa mitte-OECD riikidesse eksporditavatest kasutatud televiisoritest, arvutitest, monitoridest ja telefonidest on jäätmed, mis on ostetud eesmärgiga kätte saada ülalmainitud komponendid ja elemendid.

Kui EL ei suuda piisavalt jõustada oma keeldu WEEE-jäätmete ekspordi osas mitte-OECD riikidesse, võib see tõsiselt kahju teha keelu ülemaailmsele ratifitseerimisele Baseli konventsiooni alusel.

Otsides häid andmeid elektri-ja elektroonikajäätmete kohta

Hoolimata raskustest jäätmete kohta olemasolevate andmete leidmisel, kontrollimisel ja analüüsimisel, on EKA partnerluses ressursi- ja jäätmehoolduse Euroopa teemakeskusega läbi viinud EList teistesse piirkondadesse veetavate jäätmete analüüsi.

Kasutades Euroopa kaubavahetuse statistikat, on võimalik kindlaks teha EList teistesse piirkondadesse veetavate kasutatud elektroonika- ja elektrikaupade ekspordi kogused, suurus ja väärtus ( Joonis 1).

2005. aastal eksporditi Euroopast Aafrika riikidesse rohkem kui 15 000 tonni värviteleviisoreid. Ainuüksi Nigeeriasse, Ghanasse ja Egiptusesse jõudis iga päev umbes 1 000 televiisorit. Aafrikasse eksporditud värviteleviisorite keskmine väärtus oli väga väike: Aafrikas tervikuna oli ühe ühiku hind keskmiselt 64 eurot ja ülalmainitud kolmes riigis oli see keskmiselt 28 eurot. Võrdluseks – Euroopas kaubeldavate televiisorite keskmine väärtus on 350 eurot.

Aafrikasse saadetud televiisorite madal hind ühiku kohta viitab sellele, et paljud neist ekspordikaupadest on nimelt kasutatud tooted, millest suur osa on tõenäoliselt jäätmed.

Kuna need arvud käivad ainult televiisorite kohta, peaks kasutatud arvutite, mobiiltelefonide, CD-mängijate jne kogueksport olema oluliselt suurem. Sellest võime järeldada, et ohtlike jäätmete mitte-OECD riikidega kauplemise ELi keelust astutakse üle.

Joonis 1 / Värviteleviisorite eksport EL 25 riikidest Aafrikasse, Aasiasse, Lähis-Idasse, Ühendriikidesse ja teistesse Euroopa riikidesse, 2005. Allikas: EKA.

Tavajäätmed

Aastatel 1995–2007 ( Joonis 2) suurenes järsult ka tavajäätmete, nagu paberi, plasti ja metallide, vedu EList välja, enamasti Aasiasse ja eelkõige Hiinasse.

Aasiasse eksporditud vanapaberi koguse suurenemiskoefitsient oli 10. Plasti jaoks on see olnud 11 ja metallide jaoks viis. Veetavate jäätmete kogus on suurenenud ka ELi sees, aga palju väiksemal määral.

2007. aastal saadeti nii palju vanapaberit Aasiasse kui veeti ühest ELi riigist teise. ELis veetavate metallide kogus oli suurem kui Aasiasse veetud kogus. Samas saatis EL rohkem plastjäätmeid Aasia turule kui veeti ELi sees.

Joonis 2 / Arengud vanapaberi veol näitena tavajäätmete veost EList välja ja ELi sees aastatel 1995–2007. Allikas: EKA.

Ringlussevõttu mõjutavad jõud

Rohkem kui kümme aastat on toorainete hind olnud väga kõrge ja see on omakorda suurendanud ringlussevõtu kaudu tagasisaadud teiseste toorainete väärtust.

Metallijäätmed, paber, plast ja teised jäätmematerjalid Euroopast toidavad Aasia majandustkasvu, mida ei saa rahuldada loodusest ammutatud toormega.

ELi õigusaktid (nagu näiteks pakendidirektiiv), mis nõuavad liikmesriikidelt ringlussevõtu tasemete saavutamist, soodustavad ringlussevõtu eesmärgil kaudselt ka jäätmematerjali vedu.

ELi nõuded konkreetsetele ringlussevõtu määradele on tinginud ringlussevõetava jäätmematerjali koguse suurenemise turul. Näiteks ringlussevõetava paber- ja papppakendite jäätmete kogus suurenes aastatel 1997–2007 umbes 24-lt miljonilt tonnilt 30 miljonile tonnile. Ringlussevõetud plastpakendite kogus suurenes samal perioodil umbes 10-lt miljonilt tonnilt 14-le miljonile tonnile. Kas see on keskkonna jaoks hea?

Ringlussevõetud jäätmematerjali kasutamine kasutamata materjali asemel on üldiselt keskkonna jaoks hea. Näiteks läheb kilogrammi ringlussevõetud toormaterjalist valmistatava paberi tootmiseks poole vähem energiat, kui kasutades uut toormaterjali. Ringlussevõetud alumiiniumist toodetud alumiinium võib võtta ainult 5% energiast, mida läheks vaja uue toormaterjali kasutamisel.

Üldiselt aitab ringlussevõtt seega energiaga seotud CO₂ heiteid ja muud keskkonnakoormust oluliselt vähendada.

Kuna me aga tihti ei tea, mis saab jäätmetest pärast Euroopa sadamast lahkumist, ei saa me öelda, kas iga üksik saadetis ja seega ka saadetised üldiselt on keskkonnale head või halvad.

Vaadates tulevikku

ELis peab kõrvaldamiseks mõeldud piirülestest jäätmesaadetistest, aga ka taaskasutatavate ohtlike ja probleemsete jäätmete saadetistest teavitama riiklikke asutusi. See riiklik teavitamine on väga üksikasjalik. Samas saadetakse Euroopa Komisjonile edasi vaid lühike kokkuvõte saadetiste andmetest, nii et ülevaade ELi tasemel on ebaselge.

Kui esitatakse detailsemat teavet, eriti veetud jäätmete tüübi kohta, võimaldaks ülevaade saadetiste keskkonna- ja majandustagajärgesid palju paremini hinnata. See võimaldaks teada saada, kas jäätmesaadetiste põhjuseks on paremad

Kirjandus

Basel Action Network 2002: Exporting Harm. The high-tech trashing of Asia, February 2002.

EKA, 2007. Euroopa keskkond — neljas hindamisaruanne, 2007.

EKA, 2008. Better management of municipal waste will reduce greenhouse gas emissions. EKA Briefing nr 1/2008.

EKA, 2009. Environmental impacts from import and export of waste (koostamisel).

ETC/RWM, 2008. Transboundary shipments of waste in the EU.

Euroopa Komisjon, 2007. ELi liikmesriikide aruanded vastavalt 3. juuni 1999. aasta komisjoni otsusele 99/412/EMÜ concerning a questionnaire for the reporting obligation of Member States pursuant to Article 41(2) of Council Regulation No 259/93.

IMPEL (keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa võrgustik), 2005. Threat Assessment Project, the illegal shipments of waste among IMPEL Member States, mai 2005.

Greenpeace 2008: Chemical Contamination at E-waste recycling and disposal sites in Acra and Korforidua, Ghana — Greenpeace Research Laboratories, Technical Note 10/2008, august 2008.

Baseli konventsiooni sekretariaat, 2007.

Ajaleht The Sun, 5. august 2008.