Kliima, loodus ja inimesed: meie planeedi ühine tulevik

Aasta lõpus on maailma tähelepanu pööratud ühisele üleskutsele tegutseda – meil tuleb kiiresti võidelda kliimamuutuste vastu ning peatada ja pöörata ümber bioloogilise mitmekesisuse vähenemine.

Ülemaailmsed kliimakõnelused ehk ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverents (COP) toovad kokku kogu maailma riikide esindajad, et käsitleda ja leppida kokku mitmes kliimamuutustega seotud küsimuses, näiteks kliimamuutuste leevendamine – kuidas vähendada ülemaailmseid heitkoguseid, kohanemine – aidates riikidel valmistuda kliimamuutuste üha suuremaks kahjulikuks mõjuks, ning rahastamine – kes maksab mille eest.

Kliimakonverentsil osaleb ligikaudu 30–40 tuhat registreeritud osalejat, sealhulgas juhid rohkem kui 100 riigist, kümned tuhanded delegaadid, kümned tuhanded vaatlejad (näiteks kodanikuühiskonna ja noorte esindajad) ning tuhanded ajakirjanikud. Osaliste konverentsi pingeliste läbirääkimiste tulemus on alati kompromiss. Need läbirääkimised aitavad siiski anda ülevaate ülemaailmsest visioonist ja teekonnast, neil saavad arvamust avaldada kõik riigid ja sidusrühmad, sealhulgas noored ja põlisrahvaste kogukonnad, kelle sõnumid jõuavad üle kogu maailma.

26. istungjärgult 27. istungjärgule: kas samm edasi?

2021. aastal Glasgow’s toimunud kliimakonverentsi 26. istungjärgu (COP26) eesmärk oli saavutada maailmas 2050. aastaks nullheide ja hoida 1,5 °C soojenemise eesmärk saavutatavana, mis määratleti esimest korda Pariisi kokkuleppes 2015. aastal 21. istungjärgu raames. Nende eesmärkide saavutamiseks leppisid riigid muu hulgas kokku mitu otsust ja meedet, mis rajanevad Pariisi kokkuleppel.

Glasgow’ paktiga rõhutati 26. istungjärgul hädaolukorda, kutsuti üles võtma kiiremaid meetmeid, vähendama järk-järgult kivisöe kasutamist ja järk-järgult kaotama ebatõhusad fossiilkütuste toetused. Paktis kutsuti ka üles suurendama kohanemise toetust ning lubati järgmisel konverentsil keskenduda kahjule ja kahjustustele. 26. istungjärgul sõlmiti ka kokkuleppeid ja tehti avaldusi metsade, metaani, autode ja erasektorist pärit rahastuse kohta. Vaatamata puudustele ja kompromissidele oli läbirääkimiste edu käegakatsutav ja säilitas 1,5 kraadi eesmärgi.

Aasta hiljem toimus novembris Egiptuses Sharm el Sheikhis 27. istungjärk täiesti teistsuguses ülemaailmses kontekstis ja reaalsuses. Selleks olid sõda Ukrainas, kõrged energiahinnad koos energiavarustuskindluse probleemidega, suur inflatsioon, mis on mõjutanud eurooplasi pandeemiajärgses ja ebakindlas majanduses, ning kliimamuutuste katastroofilised tagajärjed.

Glasgow’ viimase hetke ülemaailmne optimism puudus Sharm el Sheikhis. Paljud, sealhulgas Euroopa Komisjoni asepresident Frans Timmermans, järeldasid, et kasvuhoonegaaside heitkoguste kiire ja drastilise vähendamise vajadusele reageerimiseks ei ole võetud konkreetseid meetmeid ja kohustusi, mida riigid väljendasid 27. istungjärgul. Tema sõnul „on meie ees moraalne dilemma, sest sellest kokkuleppest ei piisa kliimamuutuste leevendamiseks“.

Samal ajal leppisid riigid kokku, et asutavad uue fondi, et aidata kõige haavatavamaid riike, keda mõjutavad kliimamuutustest tingitud kahjud ja kahjustused. Küsimused, kes maksab ja kui palju, kes saab kasu ja kes otsustab, jäävad lahtiseks. Vaatamata praegusele olukorrale kinnitas Timmermans taas ELi seisukohta ja pühendumust kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamisele ning ELi jätkuvat toetust kõige haavatavamatele. Meie praegune olukord rõhutab pakiliste ja otsustavate kliimameetmete vajadust.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärk: mis on kaalul?

Esindajad kogu maailmast tulid taas kokku detsembris, seekord Kanadas Montrealis, et leppida kokku ülemaailmsed looduskaitsemeetmed. Maailm on ärevust tekitava kiirusega kaotamas bioloogilist mitmekesisust ja see kadumine kiireneb. Ligikaudu miljon liiki on praegu väljasuremisohus ning paljud meie planeedi ja heaolu jaoks eluliselt tähtsad ökosüsteemid on lähedal pöördumatule kahjule. Praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks peame kiiresti bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatama ja ümber pöörama ning taastama looduslikud alad kogu maailmas ja Euroopas.

Praeguse konventsiooni istungijärgu, mida kutsutakse COP15 (sest see on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärk)  eesmärgiks on töötada välja 2020. aasta järgne ülemaailmne bioloogilise mitmekesisuse raamistik. Raamistikus on 21 eesmärki, sealhulgas kaitsta 2030. aastaks 30% meie planeedist. Samuti tunnistab 15. istungjärk kiireloomuliste ülemaailmsete meetmete vajadust ning rõhutab ka vajadust muuta meie majandus-, ühiskonna- ja rahandusmudeleid, et peatada ja ümber pöörata praegused suundumused.

Eelkõige hõlmavad meetmed rohkemate maismaa- ja merealade kaitset ja taastamist ning kestmatute tegevuste käsitlemist sellistes olulistes sektorites nagu põllumajandus, metsandus ja kalandus.

See, kas meil õnnestub suundumused ümber pöörata, sõltub sellest, mida teeme kohapeal. Näiteks peab kaitstav 30% hõlmama ülemaailmseid bioloogilise mitmekesisuse koondumispaiku. Samuti on oluline, kuidas kaitseme neid alasid. Kaitseskeemid peavad võimaldama loodusel taastuda. Need alad võivad olla ka meie suurimad liitlased kasvuhoonegaaside vähendamisel atmosfääris CO₂ sidujana ja kliimamuutuste kahjudega toimetulekul.

Loodusvarade kasutamine

Nii kliimakonverentsil kui ka bioloogilise mitmekesisuse konverentsil arutame sama probleemi ja sama lahendust. Kliimamuutused ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on sama haiguse kaks sümptomit.

Tarbime nii Euroopas kui ka maailmas rohkem ressursse, kui meie planeet suudab pakkuda. See, kuidas toodame tarbitavaid kaupu ja teenuseid, põhjustab kliimamuutusi ja halvendab looduskeskkonda. Hiljutised kriisid on näidanud ka olemasolevat ja kahjuks kasvavat ebavõrdsust ühelt poolt seoses kasuga ning teisalt tervisemõju, kliimaga seotud haavatavuse ja ohustatud elatusvahenditega.

Praegu võivad kliimamuutustest ja keskkonnaseisundi halvenemisest tulenevad kulud mõjutada teatud inimesi teistest rohkem. Samas mõjutavad need muutused meid kõiki ja pikas perspektiivis need muutused kasvavad, kui ei me pööra alanud pöördelisel aastakümnel ümber praegusi suundumusi. Mõlema konverentsi istungjärgud kutsuvad meid kõiki üles võtma julgeid meetmeid ja näitama üles solidaarsust kogu eluga planeedil Maa.

Teistsugune tulevik on võimalik. Saame kohanduda ja omaks võtta uusi harjumusi, luua uusi süsteeme. Üheskoos võime kujundada oma planeedile uue loo, kus kõik saame kasu tervislikumast loodusest ja stabiilsest kliimast ning suudame minimeerida riske ja mõju. 2030. aastal võime olla sellele tulevikule sammu lähemal.