Liikumine ülemaailmse säästva arengu suunas

On julgustav näha sellist üleilmset laiapõhjalisemat pühendumust säästvusele. Selle tunnistamine, et säästev areng on arengu- ja arenenud riikide jaoks nii probleem kui ka vajadus, on kahtlemata samm õiges suunas.

Seda arvesse võttes on Euroopa Liidu seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi üldeesmärk säästva arengu eesmärkidega kooskõlas: „2050. aastal elame me hästi, maakera ökoloogiliste võimaluste piires". ELis on selle eesmärgi saavutamiseks võetud märkimisväärsel arvul meetmeid. Paraku raskendab majanduse ja keskkonna ülemaailmne olemus riikidel või koos tegutsevate riikide rühmadel (nagu EL) keskkonnaprobleemide omal jõul lahendamist. Näiteks kasvuhoonegaaside heited suurendavad lähtekohast olenemata nende üldist kontsentratsiooni atmosfääris, avaldades mõju allikast kaugel ja võimalik, et kaugel tulevikus.

Ülemaailmsete jõupingutusteta ja tõelisele säästvusele üleminekuta riskime heaolu ja elukvaliteedi kahjustamisega kogu planeedil. Meie aruanne „Euroopa keskkond 2015 – seisund ja väljavaated" (SOER 2015) näitab, et praegused tarbimis- ja tootmismudelid parandavad meie elukvaliteeti, kuid seavad paradoksina selle samal ajal ohtu.

Piiridele lähenemine

SOER 2015 juhib tähelepanu ka sellele, et märkide kohaselt on meie majandus lähenemas oma ökoloogilistele piiridele ning füüsiliste ja keskkonnaressursside piiratus avaldab juba praegu teatavat mõju. Hinnangute kohaselt ületab ülemaailmne tarbimine planeedi taastumisvõimet enam kui 50%. Teisisõnu tarbime me rohkem, kui meie planeet suudab teatava ajavahemiku jooksul toota, ilma et selle tootmisvõimsus nõrgeneks.

Osa ülemaailmseid megatrende annavad muretsemiseks veelgi enam põhjust. Praegu käsitatakse maailma seitsmest miljardist elanikust vähem kui kaht miljardit keskklassi tarbijatena. 2050. aastaks on oodata planeedi rahvaarvu kasvu üheksa miljardini, kellest rohkem kui viis miljardit kuuluvad keskklassi. See suurendab tõenäoliselt ülemaailmset konkurentsi ressursside pärast ja avaldab ökosüsteemidele lisasurvet.

Ülemaailmne materjalikasutus võib 2030. aastaks kahekordistuda. Prognooside kohaselt kasvab maailma energia- ja veenõudlus järgmise 20 aasta jooksul 30–40%. Samuti suureneb toiduainete, loomasööda ja kiudmaterjali kogunõudlus 2050. aastaks prognooside kohaselt umbes 60%. Teravnev ressursinappus ja kasvav konkurents tekitavad muret põhiressursside kättesaadavuse pärast. Kasvav mure toidu-, vee- ja energiajulgeoleku pärast on suurendanud viimase viie kuni kümne aasta jooksul riikidevahelisi maaoste, peamiselt arenguriikides.

Euroopa ja ülemaailmne säästvus

Euroopa Liit on tootja ja tarbijana oluline üleilmne tegija. Enamiku Euroopa riikide ökoloogiline jalajälg ületab nende olemasolevat bioloogilist tootmispindala ehk bioloogilist võimsust. Võttes arvesse ELi kaubavahetust ülejäänud maailmaga, on pealegi märkimisväärset osa ELi tarbimisega seotud keskkonnasurvest tunda väljaspool ELi territooriumi. Lisaks on ELi nõudlusest põhjustatud ökoloogilise jalajälje osakaal, mis avaldab mõju väljaspool ELi piire, suurenenud viimase kümnendi jooksul nii maa-, vee- ja materjalikasutuse kui ka õhusaaste heite osas.

Viimastel aastatel on kindlaks määratud ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega seotud murdepunktid, piirid ja lüngad. See ei kajastu veel ühiskonnagruppides, majandusvaldkondades, finantssüsteemides, poliitilistes ideoloogiates ega teadmussüsteemides, mis ei suuda endiselt omaks võtta mõtet planeedi füüsilistest piiridest või piirangutest. Paraku on meie planeedil piiratud koguses põhiressursse, nagu vesi ja maa.

Piiratud ressurssidega ülemaailmses majandussüsteemis, mis seisab silmitsi kasvava üleilmse nõudluse ja halveneva keskkonnaseisundiga, on ainus toimiv lahendus ressursitõhus keskkonnasäästlik majandus. Üleminekuga keskkonnasäästlikule majandusele kaasnevad põhimõttelised muutused kaupade ja teenuste tootmises ja tarbimises, linnaehituses, inimeste ja kaupade transpordis, toidu kasvatamisel jne.

Keskkonnasäästlikumale majandusele suunatud poliitikat ei tarvitse pidada kammitsevaks või kulukaks. Vastupidi, selles võib näha võimalusi. Paljudel Euroopa majandussektoritel on õnnestunud vähendada materjalivajadust ja heiteid või lõhkuda seos majanduskasvu ja kaasnevate heidete vahel. Näiteks ökotööstus kasvas ajavahemikul 2000–2011 üle 50%. See on üks vähestest ELi majandussektoritest, mis on pärast 2008. aasta finantskriisi jõudsalt arenenud.

Samamoodi võib rahvaarvu kasvu ja suurenevat konkurentsi ressursside pärast pidada ka vajalike süsteemsete muutuste tõukejõuks. Selle jõu rakendamiseks võime kõigepealt kogu maailmas ehitada ruumiliselt hästi planeeritud linnad, mille põhisüsteemid (nt energia, liikuvus ja transport) ei avalda looduskapitalile survet ning on nii süsinikdioksiidiheite- ja jäätmevabad kui võimalik.

Hans Bruyninckx
EEA tegevdirektor

2015. aasta septembris EEA uudiskirjas nr 2015/3 avaldatud juhtkiri.