Elurikkus. Ökosüsteemid

Paraku oleme praegu tunnistajaks elurikkuse pidevale vähenemisele, millega kaasnevad rasked tagajärjed loodusele ja inimheaolule. Selle vähenemise peamised põhjused on looduslike elupaikade muutused, mille on tinginud intensiivpõllumajandussüsteemid, ehitus, kaevandamine, metsade, ookeanide, jõgede, järvede ja mulla üleekspluateerimine, invasiivsed võõrliigid, saaste ning üha rohkem ka üleilmsed kliimamuutused. Elurikkuse jätkuva vähenemise muudab veelgi murettekitavamaks asjaolu, et sellel on meie maailma ja elude kestlikkusele tohutu mõju.

Euroopas on inimtegevus kujundanud elurikkust alates põllumajanduse ja loomakasvatuse levima hakkamisest enam kui 5000 aastat tagasi. Viimase 150 aasta põllumajandus- ja tööstusrevolutsioonid on toonud aga kaasa järsud ja kiirenevad muutused maakasutuses, põllumajanduse intensiivistumise, linnastumise ja maa kasutamata jätmise. See omakorda on põhjustanud paljude elurikkaid maastikke säilitada aidanud tegevusalade (nt traditsioonilised põllumajandusmeetodid) kokkuvarisemise.

Euroopa suur tarbimine elaniku kohta ja jäätmeteke tähendab, et meie mõju ökosüsteemidele ulatub meie mandrist palju kaugemale. Euroopa elustiil sõltub suuresti kogu maailma ressursside ja kaupade impordist, mis innustab sageli kasutama loodusvarasid väljaspool Euroopat jätkusuutmatult.

Uued üleilmsed ja ELi eesmärgid peatada ja pöörata ümber elurikkuse vähenemine 2020. aastaks on kõrgelennulised ning nende saavutamine eeldab poliitika paremat elluviimist, valdkondadevahelist koostööd, ökosüsteemipõhise majandamise meetodeid ja elurikkuse väärtuse laiemat mõistmist. 

ELi valdkonnapoliitika

Kuigi eri tasanditel on tunnistatud, et elurikkuse vähenemise peatamise eesmärk ei ole veel täidetud, on selle püstitamine suurendanud kindlasti üldsuse teadlikkust. Alates 2001. aastast on elurikkuse vähenemisele ja edusammude hindamise näitajatele pööratud märgatavalt rohkem tähelepanu.

ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 aitab senisest rohkem siduda elurikkusega seotud vajadusi valdkondlike poliitikasuundade väljatöötamise ja elluviimisega. Strateegias käsitletakse kuut eesmärki: loodus (1. eesmärk), ökosüsteemid ja nende taastamine (2. eesmärk), Euroopa loodus-, maa- ja mereressurssid, metsa ja kalavarude säästev kasutamine (3. ja 4. eesmärk), võõrliikide probleem (5. eesmärk) ja ELi üleilmne mõju (6. eesmärk). ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 aitab saavutada 2014. aasta jaanuaris jõustunud seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi (7. keskkonnaalane tegevusprogramm) aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ looduskapitaliga seotud eesmärki. Tegevusprogrammi kaudu juhitakse Euroopa keskkonnapoliitikat kuni 2020. aastani. Mõlemas dokumendis esitatakse pikaajaline visioon aastaks 2050. 

Bioloogilise mitmekesisuse strateegia visioon ja üldeesmärk
Visioon
2050. aastaks kaitstakse ja hinnatakse Euroopa Liidu bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid – piirkonna looduskapitali – ning taastatakse see asjakohaselt omaette väärtusena ning inimheaolu ja majandusliku jõukuse alusena, et ära hoida mitmekesisuse vähenemisest tingitud katastroofilised muutused.
Üldeesmärk
Peatada 2020. aastaks ELis bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ja need võimaluste piires taastada, suurendades ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ärahoidmisesse. 

ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 lähtub 2006. aasta ELi bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavast, võttes aluseks selle rakendamisel saadud õppetunnid ja suurendades eesmärgikindlust. Lisaks oli selle ajendiks ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, millega tegevuskava on täielikus kooskõlas. Konventsioon on tähtsaim üleilmne bioloogilise mitmekesisuse poliitika, mille eesmärk on peatada 2020. aastaks elurikkuse vähenemine ja koos sellega ökosüsteemi teenuste kadumine. 

2010. aasta oktoobris kohtusid Jaapanis ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 193 osalist, sealhulgas EL ja kõik selle liikmesriigid. Konventsiooniosaliste 10. kohtumisel võeti vastu mitu teedrajavat kokkulepet, sealhulgas nn Aichi eesmärgid, mis annavad riikidele raamistiku vajaliku tegevuse käimalükkamiseks, et säilitada elurikkus, ökosüsteemid ja nende teenused, parandada neid ja need taastada. 

Konventsiooniosalisena peab EL viima oma elurikkuse poliitika kooskõlla nende rahvusvaheliste kohustustega. See kajastub 7. keskkonnaalases tegevusprogrammis, selle 2020. aasta poliitikaeesmärgis ja 2050. aasta visioonis. ÜRO säästva arengu eesmärkides sätestatud visiooniga aastani 2030 täiustatakse ja kinnitatakse veelgi seda poliitilist protsessi eelkõige nende lisamisega valdkonnapoliitikasse. 

2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia 2015. aasta vahekokkuvõttes jõuti järeldusele, et üldiselt on elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste halvenemine ELi bioloogilise mitmekesisuse 2010. aasta võrdlustaseme määramise järel süvenenud. Seda kinnitati ka Euroopa Keskkonnaameti aruandes Euroopa keskkond 2020. Seisund ja väljavaated. Selline vähikäik on vastavuses üleilmsete suundumustega ja mõjutab tugevasti elurikkuse suutlikkust täita tulevikus inimkonna vajadusi. Paljud kohalikud edusammud näitavad, et kohapealsed meetmed annavad häid tulemusi, samas tuleb nende eeskujude ulatust suurendada, et nad avaldaksid üldisele negatiivsele suundumusele mõõdetavat mõju. 

ELi looduskaitse poliitika põhineb kahel peamisel õigusaktil: linnukaitsedirektiivil ja elupaikade direktiivil. Mõlemad direktiivid panevad aluse looduskaitsealade võrgustikule Natura 2000, mille eesmärk on kaitsta Euroopa jaoks erilist huvi pakkuvaid liike ja elupaiku.

Siseveekogude ja merevee kohta on olemas kaks vastavasisulist raamdirektiivi: vee raamdirektiiv ja merestrateegia raamdirektiiv. Nendes sätestatakse eesmärgid, mille kohaselt ökosüsteemide elus ja eluta elementide toel saab ellu viia 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ja 7. keskkonnaalase tegevusprogrammi eesmärgid elurikkuse, ökosüsteemide ja nende teenuste vallas. 

Euroopa Keskkonnaameti tegevus

Euroopa Keskkonnaamet (EEA) teeb aktiivselt tööd, et anda poliitikakujundajatele ja Euroopa kodanikele uusimat olemasolevat teavet Euroopa elurikkuse ja ökosüsteemide kohta. EEA üldine selle valdkonna tegevus seisneb poliitika kujundamise ja elluviimise toetamises ja sellest teavitamises andmete, teabe/näitajate ja hindamise abil, milles liikide ja elupaikade analüüsimine on ühendatud ökosüsteemide ja nende teenuste laiema hindamisega. 

EEA toetab eespool nimetatud looduskaitsedirektiive, esitades aruandeid Reportneti ja bioloogilise mitmekesisuse andmekeskuse kaudu, ning teeb tihedat koostööd EEA Euroopa keskkonnateabe- ja -vaatlusvõrguga Eionet ning Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teemakeskusega. Peamised tegevusvaldkonnad on järgmised: 

• Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteem (BISE);
• Euroopa loodusteabe süsteem (EUNIS);
• Natura 2000;
• Euroopa elurikkuse näitajate ühtlustamine (SEBI2020);
• teadmusinnovatsiooni projekt looduskapitali ja ökosüsteemi teenuste arvestamise kohta (KIP INCA);
• ökosüsteemide ja nende teenuste kindlakstegemine ja hindamine (MAES).

Väljavaated

Et täita looduskaitsedirektiive, ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiat ja üleilmseid bioloogilise mitmekesisuse strateegiaid, tuleb jätkata EEA teabesüsteemide arendamist. Eelkõige liigub EEA edasi Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteemiga. See on veebiportaal, mis koondab kokku teabe Euroopa elurikkuse kohta (st poliitikavaldkonnad, andmed ja hinnangud). 

EEA jätkab tööd usaldusväärsel, õigeaegsel ja poliitikale vastaval metoodikal põhinevate näitajate ja hinnangute väljatöötamisega. See hõlmab vajadusi, mis on selgunud poliitika tõhususe analüüsist, eelkõige 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahekokkuvõttest ja subglobaalsete/allpiirkondlike ökosüsteemide hindamisest, samuti toetust Euroopa ja maailma tasandi teaduslikele ja poliitika kasutusplatvormidele, nt valitsustevahelisele bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitlevale teaduslik-poliitilisele foorumile (IPBES).