Kalad kuival - Merekeskkonna korraldus muutuvas kliimas

Bornholmi kalanduse krahh

Idülliline Taani saar Bornholm, mis asub Läänemeres enam-vähem Rootsi, Saksamaa ja Poola vahel, on tuntud oma suitsuheeringa poolest. Sajandeid oli kalarohkus kohaliku majanduse nurgakivi.

1970. aastatel andis umbes poole kalapüügi tulust tursk. 1980. aastate lõpuks moodustas tursapüük juba 80% koguväärtusest. Paljud kalurid nägid helget tulevikku ja investeerisid uutesse kalalaevadesse. Aga 1990. aastaks vähenes saaks järsult. See ei ole kunagi taastunud. Kokkuvarisemine avaldas kohalikule kogukonnale tohutut majanduslikku survet.

Läänemere tursavarude kadumise ulatuse ja kiiruse tõttu on kulutatud palju energiat, et aru saada, mis oli kõrgaja ja sellele järgnenud languse põhjuseks. Piirkond on muutunud rahvusvaheliseks juhtumiuuringuks, millest võivad õppida teised piirkonnad. Läänemere lugu ei ole lihtne – olukorra keerukus illustreerib probleeme, mis seisavad ees merekeskkonna poliitikakujundajatel.

Bornholmi kalurid, nagu ka nende kolleegid kogu Euroopas, on õiguslikult seotud ühise kalanduspoliitika karmide piirangutega, mis sätestavad kui palju ja millist kala võib kusagil püüda.

Rahvusvaheline Mereuuringute Nõukogu (ICES, International Council for the Exploration of the Sea) pakub teadusnõu bioloogiliselt ohutute püügitasemete kohta. Kalapüügi uuringute andmed, kalasaagi statistika ja okeanograafiliste tingimuste keskkonnaseire annavad väärtuslikke andmeid kõige enam püütavate kaubanduslike liikide tervisliku seisundi hindamiseks. Eelkõige on oluline teatud vanuses kalade arv piirkonnas. Mida rohkem noori kalu aastas ellu jääb, seda enam kalu võib püüda kaks kuni viis aastat hiljem, kui kalad on täiskasvanud. Ja mida rohkem täiskasvanud kalu on olemas, seda enam tekib kalamarja.

ELi liikmesriigid teevad teadusnõuannete alusel otsuseid lubatud kogupüügi kohta. Need otsused kajastavad tihti muid prioriteete kui kalavarude kaitset. 2006. aastal püüti ligikaudu 45% Euroopa merede hinnatud kalavarudest väljaspool bioloogiliselt ohutuid püügitasemeid. Nendes kalapüüginormides lepiti kokku ministrite tasemel.

Eriti alates 1960. aastatest on kunstväetiste laialdasem kasutamine põllumajanduses, aga ka linnastumine kasvatanud Läänemeres järsult toitainete sisendkogust – reostust. See on suurendanud fütoplanktoni kasvu ja kalavarusid (mida rohkem fütoplanktoni, seda rohkem on kaladel süüa). Samas on see põhjustanud ka suuremaid hapnikupuuduse probleeme mere kõige sügavamates osades.

Kui vesi muutub merepõhja lähedal anoksiliseks, kerkib merepõhjast vette vesiniksulfiidi. Vesiniksulfiid on mürgine enamikule eluvormidele ja see oli tõenäoliselt vesiniksulfiidi ja hapnikupuuduse koosmõju, mis sel 1986. aasta ööl Kattegatis salehomaare tappis.

Anoksilised piirkonnad Läänemeres on nüüd nii suured, et on põhjustanud võimalike kudemisalade kahanemise Läänemere idaosa keskel. See vähendab tursa kudemist.

Tursamarja ja maimude kõrget ellujäämismäära aastatel 1978–1983 võib selgitada nelja teguri abil. Esmane seletus on see, et kalapüügikoormus vähenes 1970. aastate lõpus. Teiseks tuli ilmastikutingimuste tõttu Põhjamerest sisse palju kõrge soolsusega vett. Läänemeri oli tegelikult mageveejärv, kuni merevee tase tõusis umbes 8 000 aastat tagasi, mistõttu Põhjamere vesi voolas järve. Soolase vee sissetung Läänemerre on soolasuse ja hapnikutaseme säilimise mõttes endiselt oluline.

See sissevool põhjustas suurema hapnikusisalduse tursa kudemisaladel ja seega jäi alles rohkem marja ning rohkem noorkalu. Kolmandaks oli siis külluses kopepoodide vastseid (pseudocalanus acuspes), mis on tursa peamine toiduallikas, ning lõpetuseks oli vähe looduslikke vaenlasi, nagu kilusid ja hülgeid. Kilud toituvad tursamarjast ning hülged püüavad turska.

Alates 1980. aastate keskpaigast on sissevool Põhjamerest vähenenud, mis on toonud kaasa kehvad tingimused marja ellujäämiseks ja väiksema noorkalade hulga. Madalam soolsus on vähendanud ka kopepoodide hulka, mis on maimude põhitoit. Kuigi bioloogiliselt ohutuid püügitasemeid alandati järgnevatel aastatel, oli poliitiliselt kokkulepitud püük (lubatud kogupüük) sellest piirist kõrgem (Joonis 1).

Ja siis veel kliimamuutused!

Tulevikulootus