Ühine keskkonnateabesüsteem (SEIS)

Veidi ajalugu. 2008. aasta veebruaris tegi Euroopa Komisjon oma teatises „Ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) väljakujundamine” ettepaneku lahendada probleem seoses Euroopa keskkonnateabega. Sellest alates on ühisest keskkonnateabesüsteemist saanud komisjoni, Euroopa Keskkonnaameti ja Eioneti (Euroopa keskkonnateabe- ja vaatlusvõrk) 39 riigi koostööalgatus. Tegelikult on ühise keskkonnateabesüsteemi elluviimine olnud meie töö keskmes alates 2009. aastast ning sellega toetatakse siiani mitmeaastast tööprogrammi 2014–2018 ja meie igapäevast tööd.

Eesmärgid. Ühise keskkonnateabesüsteemi eemärk on luua Euroopa jaoks täiustatud keskkonnaalane teabesüsteem. See on meie teadmusbaasi kasvu edasiviiv jõud ning ühendab suurt hulka teavet, mis pärineb Eionetist ja teistest võrkudest ning partneritelt, kodanike teadusalgatustest, ühisloomest ning sellistest uutest keskkonnateabe kogumise algatustest nagu Copernicus. Asjaomased eesmärgid toetuvad avaliku teabe pakkujate võrgule, kes jagavad keskkonnaandmeid ja -teavet. Ühine keskkonnateabesüsteem aitab lihtsustada, täiustada ja kaasajastada olemasolevaid süsteeme ja protsesse ning muudab need veebipõhiseks. See on detsentraliseeritud, kuid samas integreeritud süsteem, mis aitab täiustada keskkonnateabe kvaliteeti, kättesaadavust, ning arusaama keskkonnateabest.

Ühine keskkonnateabesüsteem tähendab ka nihet lähenemisviisis, alustades viisist, kuidas eri riigid või piirkonnad oma aruandlust rahvusvahelistele organisatsioonidele esitavad, lõpetades veebisüsteemide loomisega, mille teenuste kaudu muutub teave kättesaadavaks paljudele kasutajatele – nii inimestele kui ka masinatele. Niisugune nihe toimub etapiviisiliselt, millega tagatakse ühise keskkonnateabesüsteemi püsimine edasiviiva jõuna keskkonnateabele ligipääsemisel ja selle integreerimisel teadmistepõhisesse majandusse.

Ühise keskkonnateabesüsteemi seitse põhimõtet. Ühine keskkonnateabesüsteem toetub seitsmele põhimõttele. Teabele on iseloomulik järgmine:

1. teavet tuleks hallata teabeallikale võimalikult lähedal;
2. korra kogutud teavet tuleks jagada teistega mitmesugustel eesmärkidel;
3. teave peaks olema hõlpsasti kättesaadav aruandluskohustuste täitmiseks;
4. teave peaks olema hõlpsasti kättesaadav kõikidele kasutajatele;
5. teave peaks olema kättesaadav, võimaldades teostada võrdlusi asjakohasel geograafilisel tasandil ning andes kodanikele võimaluse osalemiseks;
6. teave peaks olema tavakodanikele täielikult kättesaadav, riiklikul tasandil tuleks tagada kättesaadavus asjaomas(t)es riigikeel(t)es;
7. teavet tuleks toetada ühiste, tasuta ja avatud tarkvarastandarditega.

Ühise keskkonnateabesüsteemi peamine valdkondadevaheline eesmärk on võimaldada teabele ligipääsu ning maksimeerida ja laiendada selle kasutamist. Teave luuakse sageli üht eesmärki silmas pidades, kuid selle kasutusvaldkondi on sageli mitmeid. Ühise keskkonnateabesüsteemi põhimõtete rakendamine teeb selle lihtsamaks. Näiteks üleujutuste teave, mida vajatakse üleujutuste võimalike mõjude leevendamiseks, on väga oluline ka kindlustusseltsidele ja koduostjatele kinnisvarariskide hindamiseks.

Tehnoloogilised võimalused. On selge, et ühine keskkonnateabesüsteem peab ära kasutama ja edendama kaasaegseid info- ja sidetehnoloogiaid (IKT). IKT abil on üha lihtsam teavet jagada ja seda nii üksikisikute, suletud rühmade kui ka kõigi veebikogukondade vahel. IKTd hõlmab näiteks andureid, satelliite, interaktiivseid kaarditeenuseid, veebiteenuseid ja mobiilirakendusi.

IKT on eriti väärtuslik ajakohaste andmete esitamisel, mida saab kasutada vahetute otsuste vastuvõtmiseks – alates liikmesriikide valitsustest hädaolukordadega tegelemisel ning lõpetades kodanikega, kes teevad päevaplaane kohaliku ilmateate või liiklusinfo alusel.

Vähendatud kulud. Riiklike ametiasutuste halduskoormuse vähenemine ning täiustatud tõhustamistest tingitud seotud kulude kokkuhoid on ühise keskkonnateabesüsteemi lisandväärtus. Näiteks hakkavad automaatsed elektroonikasüsteemid välja vahetama suurt osa töötajatest, kes praegu tegelevad teabevahetusega.

Kolm sammast. Funktsionaalne ühine keskkonnateabesüsteem peab olema üles ehitatud kolmele sambale: sisu, taristu ja koostöö. Esiteks peab süsteem tuvastama vajalikud sisu (andmete) tüübid ning võimalikud allikad. Teiseks on vaja tõhusat veebipõhist tehnilist taristut, mis suudab täielikult ära kasutada tipptasemel IKTd, sh veebiteenused (kus masinad suhtlevad üksteisega ning puudub vajadus kuluka või vähem tõhusa inimsekkumise järele). Kolmandaks on koostöö- ja juhtimisstruktuuri vaja inimressursside, sisendite ja võrkude haldamiseks.

Palju rakendusvõimalusi. Ühise keskkonnateabesüsteemi seitsme põhimõtte ja kolme samba rakendamine on muutumas üha olulisemaks ja vajalikumaks igale võrgule, mis põhineb teabejagamisel, sealhulgas Euroopa Keskkonnaameti Eionetile.

Euroopa Keskkonnaamet tegeleb oma infosüsteemi kaasajastamisega, järgides ühise keskkonnateabesüsteemi põhimõtteid. Agentuur pakub lingitud andmeid semantilise andmeteenuse osana, pakub tuge interaktiivse ja ühise kaardi vaatajatele ning edendab veebilehe kaudu veebipõhist ja kaasajastatud teabe saamist keskkonna seisundi kohta.

Muud ühise keskkonnateabesüsteemiga seotud olulised algatused on praegu järgmised:

Copernicus – jälgimisteenuste rakendamine, mille kaudu saab ära kasutada Maa vaatlusandmete võimalusi

INSPIRE – keskkonnaandmete täiustamine ja standardiseerimine parema integreerimise tagamiseks

ENI – ühise keskkonnateabesüsteemi laiendamine Euroopa naabruskonda

GEO/GEOSS – Maa jälgimise süsteemide süsteemi ehitamine

UN-GGIM – ÜRO säästva arengu eesmärkidega seotud andmete ja teabe esitamine