ELi suplusvee kvaliteet jätkuvalt kõrge

ELi keskkonnavolinik Janez Potočnik ütles: „Viimase 30 aasta jooksul on ELi ja siseriiklikud õigusaktid aidanud tunduvalt parandada Euroopa suplusvee kvaliteeti, kuid sellega ei ole meie töö lõppenud. Hoolimata sellest, et aastakümnete jooksul registreeritud andmed annavad tunnistust vee kõrgest kvaliteedist, peame me saavutatud taset hoidma ja pidevalt parandama. ”

Euroopa Keskkonnaagentuuri tegevdirektor professor Jacqueline McGlade lisas: „Euroopa suplusvee kvaliteedi edasiseks parandamiseks on vaja kaasata elanikkond. Ennekõike tähendab see, et tuleb teada saada ja mõista, milline on meie keskkonna praegune seisund, ning seejärel nõuda asjaomastelt ametiasutustelt tegutsemist puhtama vee saamiseks. Meie veebipõhiste vahendite kaudu on elanikkonnal lihtne keskkonnateavet saada, samuti pakuvad need võimaluse teha oma tähelepanekud kuuldavaks. ”

Suplusvee kvaliteedi parandamiseks tehtavat tuleks näha nende jõupingutuste taustal, mida Euroopas tehakse hea ökoloogilise ja keskkonnaseisundi saavutamiseks ELi vee- ja merepoliitika raamdirektiivide kohaselt.

2009. aasta tulemused kinnitavad olukorra pidevat paranemist

Kõigist 20 000 supelrannast, mida Euroopa Liidus 2009. aastal seirati, asus kaks kolmandikku rannikul ning ülejäänud jõgede ja järvede ääres. Kohustuslike nõuete (kvaliteedi miinimumnõuded) järgimine suurenes mereäärsetes supelrandades 80%-lt 1990. aastal 96%-le 2009. aastal. Siseveekoguäärsetes supluskohtades oli tõus isegi suurem – 52%-lt 90%le.

Aastatel 2008–2009 täheldati miinimumnõuetele vastavate supluskohtade arvu mõningat langust: ligi üks protsent rannikuäärsete ja kolm protsenti siseveekoguäärsete supluskohtade osas. Mittesiduvate soovituslike nõuete järgimine suurenes 2008–2009. aastal rannikuäärsete supluskohtade puhul alla ühe protsendi, jõudes 89%ni, kuid vähenes peaaegu kolm protsenti siseveekoguäärsete supluskohtade puhul, langedes 71%-ni. Viimaste aastate suundumuste kohaselt ei ole sellistes aastakõikumistes midagi ebatavalist.

Peaaegu kõik Küprose, Prantsusmaa, Kreeka ja Portugali  mereäärsed supelrannad vastasid rangematele soovituslikele nõuetele[1]. Suplemine oli 2009. aastal keelatud ainult 2% ELi mereäärsetest supelrandadest, enim neist Itaalias. Ehkki siseveekoguäärsete supluskohtade vee kvaliteedis on suuremaid erinevusi, vastas enamik Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi siseveekoguäärseid supluskohti soovituslikele nõuetele.

14 liikmesriiki seirab vett uue suplusvee direktiivi kohaselt

Suplusvee kvaliteedi kindlaksmääramiseks kontrollitakse vett mitme füüsikalise, keemilise ja mikrobioloogilise näitaja suhtes. Liikmesriigid peavad järgima suplusvee direktiivis[2] sätestatud kohustuslikke nõudeid, kuid võivad nende asemel kehtestada ka rangemad (mittesiduvad) soovituslikud nõuded.

2006. aastal jõustus uus suplusvee direktiiv,[3] millega ajakohastati näitajad ja seiret käsitlevad sätted vastavalt uusimatele teaduslikult põhjendatud teadmistele. Uues direktiivis pööratakse suuremat tähelepanu sellele, kuidas üldsusele supelrandade kvaliteedi kohta teavet anda. Liikmesriikidel on uue direktiivi täielikuks rakendamiseks aega 2015. aastani, kuid 14 liikmesriiki (Eesti, Hispaania, Küpros, Leedu, Läti, Luksemburg, Madalmaad, Malta, Rootsi, Saksamaa, Slovakkia, Soome, Taani ja Ungari) tegi oma supelrandades juba 2009. aasta suplushooajal seiret uue direktiivi nõuete kohaselt.

Lisateave

• 2010. aasta aruanne