Bioloogilise mitmekesisuse poliitikad

ELi poliitikad

Oma 2001. aasta säästva arengu strateegias võttis Euroopa Liit eesmärgiks peatada aastaks 2010 bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja taastada elupaigad ja loodussüsteemid. Euroopa Komisjoni 2006. aasta bioloogilist mitmekesisust käsitlevas teatises on esitatud peamine poliitikaraamistik. See hoogustab 2010. aasta eesmärgi saavutamist, sätestab Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide vastutuse ning kehtestab ambitsioonika poliitilise lähenemisviisi ja tegevuskava, milles on ettepanekud konkreetsete meetmete võtmiseks.

Kuigi meedias pööratakse palju tähelepanu kliimamuutustele, on bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ühel olulisel viisil isegi veel suurem oht – ökosüsteemide degradeerumine jõuab sageli punkti, kust tagasiteed enam ei ole, sest väljasuremine on pöördumatu.

Stavros Dimas, Euroopa Liidu keskkonnavolinik, roheline nädal 2006

Euroopa Liidu looduskaitsepoliitika põhineb kahel peamisel õigusaktil:

• linnukaitse direktiivil ja
• elupaigadirektiivil

Mõlemad direktiivid on aluseks Natura 2000 võrgustikule – looduskaitsealade võrgustikule, mis hõlmab tervet Euroopa Liitu ja mille eesmärk on kaitsta Euroopale erilist huvi pakkuvaid liike ning elupaiku. Euroopa Liidu looduskaitsepoliitikat toetab spetsiaalne rahastamisvahend, looduse LIFE-abi fond.

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemist põhjustavad peamiselt valdkondlikud tegevused. 1998. aasta Euroopa Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia keskendub eriti bioloogilise mitmekesisuse probleemide kaasamisele valdkondlikesse poliitikatesse, nagu loodusvarade säilitamine, põllumajandus, kalandus, regionaalpoliitikad ja ruumiplaneerimine, metsad, energia ja transport, turism, arendustegevus ja majanduslik koostöö.

Muud bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt asjakohased Euroopa Liidu tasandi poliitikad on järgmised:

• Euroopa Liidu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm "Meie tulevik, meie valik," mis võeti vastu 2002. aastal ja milles bioloogilise mitmekesisuse kaitse on üks neljast käsitletavast põhiprobleemist.
• 2004. aasta dokument "Message from Malahide", kus on esitatud 18 prioriteetset eesmärki biomitmekesisuse vähenemise peatamiseks, millest paljud on seotud biomitmekesisuse probleemide valdkondadevahelise lõimimisega.

Üle-euroopalised ja globaalsed bioloogilise mitmekesisuse poliitikad

1992. aastal märkis ÜRObioloogilise mitmekesisuse konventsioon (CBD) rahvusvahelise kogukonna pühendumist biomitmekesisuse vähenemise probleemi lahendamisele. Vastuseks kinnitasid ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kuuluvad riigid üleeuroopalise bioloogilise ja maastiku mitmekesisuse strateegia . Euroopa ministrite keskkonnaprotsessi "Environment for Europe" raames teostatav strateegia on ainus platvorm üleeuroopaliseks koostööks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise probleemi lahendamisel.

2002. aastal püstitati bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis ja Johannesburgi säästva arengu tippkohtumisel ülemaailmne eesmärk aastaks 2010 – vähendada märkimisväärselt bioloogilise mitmekesisuse hävimist aastaks 2010. Aastal 2003 leppisid Euroopa riikide keskkonnaministrid Kiievi bioloogilise mitmekesisuse resolutsioonis kokku, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine peatatakse aastaks 2010.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga on kehtestatud bioloogilise mitmekesisuse planeerimise kohustus riiklikul tasandil. Riigid peavad välja töötama riigisisesed strateegiad, mis kajastavad seda, kuidas konventsiooni eesmärke kavatsetakse saavutada, ning vastavates tegevuskavades peavad olema esitatud nende eesmärkide saavutamiseks võetavad meetmed. Nende siseriiklike biomitmekesisuse strateegiate tegevuskavade loend on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni veebilehel.