Article

Elukangas

See veebileht kuvatakse piiratud funktsionaalsusega kui javascript on välja lülitatud. Palun veenduge, et JavaScript on brauseris lubatud.

Article Avaldatud 2010-03-22 Viimati muudetud 2023-03-21

Topics: Elurikkus. Ökosüsteemid

Elurikkus – elutähtis “ökosüsteem”

Loodus kasutab oma mustrite kudumiseks vaid kõige pikemaid koelõngu, nii et igas väikeses tükis on näha terve kanga kude

Richard P. Feynman, füüsik ja Nobeli preemia laureaat

Kommenteerides 1960. aastate alguses laululindude, taimeliikide ja putukate loodusest kadumist, ütles kirjanik Aldous Huxley, et me „oleme kaotamas poolt luuleainesest”.

Huxley oli äsja lugenud uut mõjusat raamatut, Rachel Carsoni „Vaikset kevadet”. Esmakordselt 1962. aastal avaldatud raamatut loeti ja uuriti massiliselt ning see aitas äratada üldsuse huvi pestitsiidide kasutamise, saastamise ja keskkonna vastu üldiselt. Selle asemel et käsitleda toimuvat tühisena, võtab Huxley viide kultuurilisele kaotusele kokku elurikkuse olemuse, mida meil on sageli nõnda keeruline määratleda ja selgitada.

Elurikkus kätkeb kõiki eri elusorganisme nii liikide sees kui ka lõikes. Lõppkokkuvõttes on elurikkus loodus kõigis oma vormides.

Ökosüsteem on kooslus taimedest, loomadest ja mikroorganismidest ning nende vastasmõjust keskkonnaga. Ökosüsteemid, alates mesilase põgusast kokkupuutest õiega suvisel aasal kuni õhu, vee ja mulla ulatusliku ja pideva vastasmõjuni, on kogu elu alused.

Nektarit kogudes kannavad mesilased õielt õiele ka õietolmu ehk tolmeldavad õisi. Selle tulemusena tekivad lõpuks uued taimed, millel on vastasmõju ülaltpoolt õhu ning altpoolt mulla ja veega. Võtkem näiteks puud. Nende lehed puhastavad õhku ja nende juured vett, imedes sealt välja toitaineid. Samuti on juured, isegi kuivanud puude juured, pinnasele pidepunktiks ja toitainete allikaks. Kui võtta ökosüsteemist ära puud, mõjutab see õige pea õhku, vett ja pinnast. Puud mõjutavad isegi linnakeskkonda, jahutades õhku ja parandades selle kvaliteeti.

Sageli kipume unustama, et me kõik oleme selle süsteemi osad. Alates sellest, kui meie esivanemad hakkasid kasutama mesilasi, õistaimi ja aasu toidu tootmiseks – mida tänapäeval nimetame põllumajanduseks –, oleme elurikkust kujundanud ja muutnud. Kultuurliigid ja -taimed muutusid toodeteks, millega paratamatult kaasnes rahaline väärtus. Põllumajandusest liikusime edasi tööstuseni, ning sinna, kuhu me läheme, peab loodus järgnema – kui vastumeelne see talle ka ei oleks.

Oleme teinud täisringi – industrialiseerides oma elu, sealhulgas põllumajanduse, oleme industrialiseerinud looduse. Aretame putukaid, loomi ja taimi kauplemise jaoks, valides välja just need tunnusjooned, mis sobivad meie ja meie vajadustega. Elurikkus on ohus nii suures plaanis kui ka molekulitasandil.

Sageli tajutakse loodust luksusena – liikide säilitamine võib küll olla äärmiselt soovitav eesmärk ja nende kadumine traagiline, kuid kui mängus on töökohtade säilitamine või sissetuleku suurendamine, tundub lõppude lõpuks olevat ikkagi tegemist hinnaga, mida oleme nõus maksma.

Tegelikkus on loomulikult hoopis teine. Võtame näiteks mesilased. Paljudes Euroopa piirkondades on metsikud mesilasliigid juba välja surnud. Metsmesilaste säilinud populatsioonid on sageli metsistunud uued mesilastõud. Nüüd hävinevad need populatsioonid kõikjal maailmas. Mesilased puutuvad kokku mitme raske probleemiga, alates pestitsiididest kuni lestade ja haiguste ning nõrgenenud geenideni. Briti mesinike liidu (BBKA) liikmete hulgas korraldatud uuringust selgus, et 2007./2008. aasta talvel kahanes mesilaste arv 30%. See tähendab enam kui 2 miljardi mesilase hävimist, mis tõi majandusele kahju 54 miljonit naela.

Nagu käesolev ja järgnevad lood näitavad, ei soodusta elurikkuse kadumine majandusarengut, vaid – vastupidi – kahjustab seda.

Kas teadsite? Elurikkus on loodus kõigis oma vormides. Ökosüsteem on kooslus taimedest, loomadest ja mikroorganismidest ning nende vastasmõjust keskkonnaga. Ökosüsteemi teenused on looduslikud ressursid või protsessid. Ökosüsteemi teenused on näiteks toidu ja joogivee olemasolu, põllukultuuride tolmeldamine ning sellised kultuurilised hüved nagu puhkamisvõimalused ja vaimne rahulolu, mida võib saada loodusest.³

2010 – elurikkus tähelepanu keskmes

2002. aastal võtsid maailma riikide valitsused kohustuse vähendada aastaks 2010 elurikkuse hävinemise kiirust. Euroopa Liit läks veelgi kaugemale, lubades elurikkuse hävinemise Euroopas 2010. aastaks täielikult peatada. Euroopa Keskkonnaagentuuri (EKA) hinnang¹ näitab aga, et hoolimata mõnes valdkonnas tehtud edusammudest ei suuda Euroopa Liit oma eesmärki täita. Tegelikult kaob elurikkus seninägematul kiirusel.

ÜRO kuulutas 2010. aasta rahvusvaheliseks elurikkuse aastaks ning terve aasta vältel uuritakse ja arutatakse seda teemat põhjalikult. Asjaolu, et eesmärk on jäänud täitmata, on Euroopa Liidus juba ajendanud tõsiseid vaidlusi elurikkuse säilitamiseks vajalike meetmete üle.

Mis toimub meie elurikkusega?

Euroopas on elurikkuse kaitsmisel saavutatud teatavat edu. Meie elurikkuse kaitsmiseks on Euroopa Liit viimase 30 aasta jooksul loonud võrgustiku², kuhu kuulub eri liikmesriikides ligi 25 000 kaitseala. Nende alade kogupindala on ligikaudu 880 000 km² ehk 17% Euroopa Liidu pindalast. See ulatuslik võrgustik Natura 2000 on suurim kaitsealade võrgustik maailmas.

Atmosfääriheidete (õhusaaste), magevee kvaliteedi ja heitveekäitlemise õigusaktidel on olnud positiivne ning elurikkust soodustav mõju, näiteks Põhja-Euroopa metsi laastanud happevihmad ei ole enam sama ähvardav probleem kui varem. Põllumajandus harmoneerub üha enam ümbritseva maastikuga, kuigi selles osas saab veel teha palju. Mageveekogudes on vee kvaliteet üldiselt paranenud.

Sellele vaatamata jätkub elurikkuse hävinemine kõigis valdkondades. Arktika suvine merejää taandub ja väheneb kiiremini kui eales varem. 2007. aastal oli merejää paksus kaks korda väiksem kui 1950. aastatel. See mõjutab kõiki sealseid elusolendeid alates mikroskoopilistest eluvormidest kuni jääkarude ja inimesteni. Nagu allpool kirjeldatakse, sulavad liustikud ka Euroopa mäestikes, tuues kaasa raskeid tagajärgi kümnetele miljonitele eurooplastele.

Üle maailma sõltub üle miljardi inimese toidulaud ja elatis kalandusest. Pool looduslikest kalavarudest on aga juba täielikult ära kasutatud. Kui praegusi suundumusi ei peatata, on enamik kaubandusliku kalapüügi sektorist aastaks 2050 tõenäoliselt kokku kukkunud. Maismaal hävitatakse aga vihmametsi toidu (nt soja ja veiseliha) ning agrokütuste (nt palmiõli) tootmiseks, võtmata arvesse arvukaid väärtuslikke ökosüsteemi teenuseid, mida need metsad pakuvad.

Viimase 20 aasta jooksul on Euroopa liblikapopulatsioonid kahanenud 60%³ võrra. Liblikad on olulised keskkonnaindikaatorid, olles tundlikud ka vaevu hoomatavate muutuste suhtes oma elupaigas. Nende kadumine viitab palju ulatuslikumatele keskkonnamuutustele, mida me alles hakkame aduma.

Miks on elurikkus nii tähtis?

Elurikkus tagab mitmesugused ökosüsteemi teenused, mida peame iseenesest mõistetavaks. Mõelgem põllukultuure tolmeldavatele putukatele, vett puhastavatele juurestikele ja kärestikele, jäätmeid lagundavatele organismidele või õhku puhastavatele puudele. Mõelgem looduse väärtusele, selle ilule ja võimalustele, mida see pakub vaba aja veetmiseks.

Need ei ole kaugeltki kõik ökosüsteemi teenused, mis teevad elu Maal võimalikuks. Oleme siiski aga kaotanud sideme paljude selliste elutähtsate põhiteenustega ning sageli isegi ei näe ega väärtusta seda, mida need pakuvad. Ainuüksi see asjaolu avaldab meie loodusele tohutut mõju.

Keskkonnaprobleemide muutuv olemus

1960., 1970. ja 1980. aastatel mõisteti keskkonda mõnikord eraldi süsteemide kogumina. Poliitikas ja kampaaniates keskenduti sageli konkreetsetele probleemidele: sudule, tehaseheitvetele, Amazonase vihmametsade hävitamisele, hävimisohus tiigritele, aerosoolipudelite freoonidele. Probleemide põhjusi nähti lineaarsete või spetsiifilistena ning nendega tegeldi eraldi.

Tänapäeval tajume oma keskkonnale avalduvaid surveid teistmoodi. Need ei ole muutumatud ega geograafiliselt piiratud. Nende ühisjooneks on asjaolu, et tavaliselt on probleemid tingitud inimtegevusest, kas siis otseselt või kaudselt. Meie tootmis-, kauplemis- ja tarbimismudelid on äärmiselt tugevad liikumapanevad jõud, mis on samal ajal meie ühiskonna alused ning määravad meie elustiili, elukvaliteedi ja keskkonna.

Punktide ühendamine

Mõelgem laste joonistamisraamatule, kus pilt tekib nummerdatud punkte joonega ühendades, alustades number ühest ja lõpetades suurima numbriga lehekülje teises servas. Alguses ei saa aru, mis on pildil kujutatud, kuid pikapeale hakkab kujutis võtma ilmet. Meie arusaam ühiskonnas lahendamist nõudvatest võtmeküsimustest on arenenud eraldi punktidest aimatavaks kujutiseks. Pilti tervikuna me veel ei näe, küll aga oleme saamas aimu, mida pilt kujutab.

Elurikkus kaob hirmuäratava kiirusega suuresti seetõttu, et oleme loodust oma globaliseerunud majanduses tootmise, tarbimise ja kaubanduse alalhoidmiseks kasutanud valesti. Meie suutmatus oma looduskapitali väärtustada tähendab seda, et puude ja metsade, vee, mulla ja õhu hind on väike või olematu.

Majanduses, kus riigi rikkust mõõdetakse selle toodanguna ning kus järjest suuremad kvartalikasumid on aastaaegadest tähtsamad, on sageli raske loodust isegi märgata. Tihti ei moodusta meie looduskapital isegi ainsamat punktikest joonistusraamatu leheküljel.

Toimetulek tulevikuga

Taas kord on käes aeg järelemõtlemiseks ja võimalusteks. Meid ähvardavaid probleeme – nii majanduse, energia, tervise või keskkonna probleeme – on võimalik lahendada. Võlgneme selle tulevastele põlvedele. Kõige rohkem suudame saavutada siis, kui tunnistame endale, kui vähe me tegelikult veel teame oma looduskeskkonnast, selle keerukusest ja meie mõjust sellele. Peame muutuma alandlikumaks ning suhtuma oma ümbrusse imetlusega.

Üksikasjalik teave on EKA elurikkuse veebilehel www.eea.europa.eu/themes/biodiversity .

Tähelepanu keskmes: kliimamuutused ja elurikkus Üldiselt on ökosüsteemid üsna vastupidavad. Pärast teatud künniste või murdepunktide ületamist võivad ökosüsteemid siiski üles öelda ja nende olukord võib märgatavalt muutuda, millel võib olla inimelule raskeid tagajärgi. Kliimamuutused ähvardavad kahjustada selliseid elutähtsaid ökosüsteemi teenuseid nagu puhas vesi ja viljakas muld, mis on aluseks nii elukvaliteedile kui ka majandusele. Me ei tea, milline on kliimamuutuste täpne mõju elurikkusele, kuid teame, et kui soovime oma keskkonda kaitsta, peavad elurikkuse hävinemise vastane võitlus ja kliimamuutuste vastane võitlus toimumakäsikäes. Suures ohus on sellised ökosüsteemi teenused, mis praegu kliimamuutusi piirata aitavad, nagu atmosfääri CO₂ neeldumine mullas, ookeanides ja metsades. EKA hiljutine Euroopa elurikkuse olukorra hindamise aruanne märgib, et kliimamuutustel on elurikkusele märkimisväärne mõju. Aruandes „Euroopa 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamise käik”⁴, milles uuriti 122 Euroopas tavalist linnuliiki, leiti, et neist 92 liigile avaldavad kliimamuutused kahjulikku ning 30 liigile positiivset mõju. Aruandes osutatakse sellele, et kliimamuutuste tagajärjel on Euroopa elurikkuses ja ökosüsteemides oodata suuri muutusi. See aruanne näitab ka seda, et märkimisväärselt kahaneb rohumaade liblikate arvukus; alates 1990. on nende populatsioonid vähenenud 60% võrra ning ei tundu, et see suundumus taanduks. Arvukuse vähenemise peamiseks põhjuseks peetakse maapiirkondade maakasutust, eelkõige intensiivset põllumajandust ja maa söötijätmist. Et enamik Euroopa rohumaid vajab inimeste või kariloomade poolt aktiviset kasutamist, sõltuvad ka liblikad sellise tegevuse jätkumisest.