Linnakeskkond

„Miks ei võiks me ökosüsteemide kahjustamise asemel hakata neid hoopis looma?” küsib professor Jacqueline McGlade. „Meil on olemas selleks vajalik tehnika ja oskus. Kõikjal Euroopas on näiteid sellisest tulevikust, kuid need jäävad vaid innovatsiooni üksiknäideteks. Meil tuleb üldistada sellised üksiknäited tulevikulinnadeks.

Võtke näiteks valgus – see on loodusvara. Inimestele meeldib töötada ja elada loomulikus päevavalguses. Hoonetes võiks kasutada loomulikku valgust palju rohkem. Või näiteks katuseaiad. Nendega saaks muuta linnad jätkusuutlikeks linnamajanditeks, kus põllukultuure kasvatatakse hoonete katusel ja sees.

Hekkseinte ja katuseaedade kasutamise mõte on väga vana, meenutagem näiteks Babüloni rippaedu. On hämmastav, et me ei ole seda võimalust suuremal määral kasutanud, kuid nüüd sunnivad kliimamuutused meid oma harjumusi muutma,” räägib professor McGlade.

Linnade kõrgem temperatuur, mis on tingitud soojuse kogunemisest betooni ja asfalti ning selle aeglasest vabanemisest, tähendaks pikemaid kasvuperioode ning suuremaid saake. Katuseid kastaks vihmavesi, mis nõrguks torustiku kaudu kõigile teistele korrustele. Taimed ka soojustaksid katust, hoides hoone sisemuse suvel jaheda ja talvel sooja.

Liikuv rahvastik

Inimesed üle maailma koonduvad linnadesse. Prognooside kohaselt elab 2050. aastal maailmas üheksa miljardit inimest ning 80% neist linnades. Paljud linnad peavad lahendama ülerahvastatusest, vaesusest, saastest ja liiklusest tingitud ühiskonna- ja keskkonnaprobleemid.

Linnadesse kolimise suundumus jätkub. Üle maailma võtavad linnad enda alla vaid 2% Maa territooriumist, kuid nendes elab üle poole rahvastikust ²⁰. Euroopas elab linnades 75% inimestest. 2020. aastaks kasvab linnaelanike osakaal tõenäoliselt 80%-ni. Praegu tarbivad Euroopa suuremad ja väiksemad linnad energiast 69% ning seega on nende arvel enamik kasvuhoonegaaside heitkogustest. Linnade keskkonnamõju on kaugeleulatuv ja laialdane, sest oma energia- ja ressursivajaduse täitmisel ning jäätmete käitlemisel sõltuvad linnad ümbruskonnast. Suur-Londoni uuringus ²¹ hinnatakse, et Londoni ökoloogiline jalajälg on 300 korda suurem selle geograafilisest pindalast, olles kogu Ühendkuningriigi territooriumist ligi kaks korda suurem. Linnadest pärit saastus mõjutab sageli ka linnaväliseid piirkondi.

Kliimamuutused kujutavad linnaelule uut ja halvaendelist ohtu. Mõni linn kannatab kliimamuutuste tõttu oluliselt. See võib süvendada sotsiaalset ebavõrdsust – kõige haavatavamad on sageli vaesed, kellel puuduvad kohanemiseks vajalikud vahendid. Peale selle mõjutavad kliimamuutused ka linnade keskkonda, näiteks õhu ja vee kvaliteeti.

Kohanemisest uutmoodi mõtlemiseni

Seega valitseb meie linnades ja linnapiirkondades arvukalt probleeme, alates sotsiaal- ja tervishoiumuredest kuni keskkonnaprobleemideni. Ent juba sõnaga „linn” seonduv inimeste, ettevõtete ja teenuste lähedus tähendab ka tohutuid võimalusi.

Linnatingimused pakuvad säästvaks eluks palju soodsaid võimalusi. Juba praegu tähendab elanikkonna tihedus linnades töö ja teenuste lähedust, ühistranspordi laialdasemat kasutamist ning väiksemaid, vähem valgustust ja kütet nõudvaid elamuid. Selle tulemusel tarbivad linnaelanikud inimese kohta vähem energiat kui maaelanikud.²²

Meie linnadel on ainulaadne positsioon ka kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel. Linna füüsilised tunnusjooned, planeering , juhtimine ja asukoht on vaid mõned teguritest , mis võivad kaasa aidata nii kliimamuutuste leevendamisele kui ka nendega kohanemisele või kahandada nende mõju.

Tehnilised lahendused – näiteks tulvatõkked – on ilmselgelt vaid osa lahendusest. Kohanemine nõuab ka linnade projekteerimise ja juhtimise põhjalikku ümbermõtestamist ning see peaks sisalduma kõikides seonduvates poliitikavaldkondades, sealhulgas maakasutus-, elamumajandus-, veemajandus-, transpordi-, energia-, sotsiaalse võrdsuse ja tervishoiupoliitikas.

Linnade kavatise, arhitektuuri, transpordi ja planeerimise ümbermõtestamine võimaldaks meil muuta oma linnad ja linnamaastikud omamoodi linnaökosüsteemideks, mis aitaksid kliimamuutusi leevendada (parem transport, puhas energia) ja nendega kohaneda (ujuvmajad, katuseaiad). Tõhusam linnaplaneerimine parandab üldist elukvaliteeti ning loob uusi tööhõivevõimalusi, tekitades turu uuele tehnikale ja rohelisele arhitektuurile.

Lahenduseks on soodustada linnaplaneerimisel väiksemat energiatarbimist elaniku kohta, kasutades selliseid võimalusi nagu säästev linnatransport ja väikese energiakuluga hooned. Olulised on ka energiatõhususe ja taastuvate energiaallikatega, näiteks päikese- või tuuleenergia ja alternatiivkütustega seotud uued tehnoloogiad ning eraisikutele ja ühingutele võimaluste pakkumine oma käitumise muutmiseks.

Tuleviku kavandamine

„Tulevik tuleb teistsugune kui me ootame – see on ainus, milles saame kindlad olla. Sellise määramatusega toimetulekuks me plaane teemegi,” ütleb Amsterdami uut ujuvrajooni Ijburgi projekteeriva ja ehitava Madalmaade ehitusfirma Dura Vermeeri asedirektor Johan van der Pol.

Ijburg on üks ambitsioonikamaid projekte, mida Amsterdami linnavalitsus on iialgi ette võtnud. Elanikkonna suurenemine ning veetaseme tõus sunnivad seda tihedalt asustatud linna loovusele – katsetama vee peale rajatavate uute arhitektuuriliikidega. Uued majad on kinnitatud ujuvate kõnniteede külge ning ühendatud elektri-, vee- ja kanalisatsioonivõrku. Neid on lihtne lahti ühendada ja mujale vedada, kolides seega kogu maja korraga. Arenevas linnas on olemas ka keskkonnahoidlikud ujuvad kasvuhooned, kus saab kasvatada kõikvõimalikke puu- ja köögivilju.

Ijburgi ujuvmajad on vaid üks näide arhitektuuri ja linnaplaneerimise uutest suundadest. Kliimamuutuste mõjud ulatuvad põuast ja kuumalainetest Lõuna-Euroopas üleujutusteni Euroopa põhjaosas. Linnad peavad nendega kohanema. Tulvatõkete tugevdamise ja laevanduse arendamise asemel uurivad mõned arhitektid, insenerid ja linnaplaneerijad täiesti uusi lähenemisviise linnaelule, käsitledes linnamaastikke tulevaste linnaökosüsteemidena.

 Teadmiste vahetamine ja hea tava jagamine

„Euroopa linnadel on mitmesuguseid probleeme, mis nõuavad erinevaid lahendusi,” ütleb EKA loodussüsteemide ja haavatavuse programmi juht Ronan Uhel.

„Kohanemisse tehtavatelt investeeringutelt saavad parima kasumi kahtlemata need linnad, kes alustavad tegevust aegsasti. Samas on praeguseks vaid mõni üksik Euroopa linn koostanud strateegia, kuidas kliimamuutuste põhjustatud uute tingimustega kohaneda, ning meetmete tegelik võtmine piirdub enamjaolt vaid väikesemahuliste projektidega,” räägib ta.

Mõnel linnal ei pruugi olla piisavalt teadmisi ega vahendeid ning nad vajavad pidevat toetust ja suunamist. Praeguses etapis oleks kõige tulemuslikum parandada viisi, kuidas linnad saavad vahetada teadmisi ja head tava.

„Thisted on väike asula Lääne-Taanis, kus elanikud toodavad kogu vajaliku energia ise. Mõnikord antakse isegi energiat riiklikku elektrivõrku. See asula on oma saatuse enda kätesse võtnud. See võib kõlada filosoofiliselt, kuid küsimus just selles ongi – otsustada oma olemuse üle ise,” väidab Ronan Uhel.

„Oleme loonud abisaavate inimeste ühiskonnad. Sageli on meie side looduskeskkonnaga vaid virtuaalne, üksnes vaakumpakendis toidu ja vee kaudu. Peame uuesti avastama iseenda ja oma koha looduses.”

20. ÜRO Keskkonnaprogramm, 2008.

21. Suur-Londoni piirkonna valitsus.

22. Rahvusvaheline Energiaagentuur, 2008.